Nad olid. Meie oleme. Nemad tulevad

Helle Laasi raamat „Nad olid. Meie oleme. Nemad tulevad“ on mitmekihiline ja ajaliselt kihistatud lugu, mis mõtiskleb nii ajaloo, identiteedi kui ka põlvkondade sidemete üle. Teos liigub ajas tagasi ja edasi, põimides omavahel isikliku ja ühiskondliku mälu, tuues esile, kuidas inimeste saatused on seotud suuremate ajalooliste protsessidega. Pealkiri vihjab juba iseenesest kolmele ajatasandile, mille kaudu käsitletakse inimeste elukäike, mälestusi ja lootusi. Nii tekib tekstis teatud tsükliline struktuur – varasemad kogemused ei kao, vaid peegelduvad uutes olukordades, kordudes uue tähendusega.

Raamat ei jutusta üht konkreetset lugu, vaid on üles ehitatud episoodiliselt, portreteerides erinevaid inimesi ja hetki, milles peegelduvad nii argielu nüansid kui ka suuremad murrangud. Läbivaks teemaks on kuuluvuse küsimus – millal muutub „meie“ „nemadeks“ ja mis jääb püsima isegi ajastute vahetudes. Laasi kirjutamislaad on peenetundeline ja kujundlik, ent mitte üleliia dekoratiivne. Ta laseb sündmustel ja detailidel iseenda eest kõneleda, loobudes otsesest hinnangulisusest. Nii tekib tekstis ruum, kus lugeja saab ise kaasa mõelda ja asetada ennast erinevatesse ajalikesse kontekstidesse.

Helle Laas on tuntud eesti näitleja ja lavastaja, kes on loominguliselt tegutsenud eeskätt nukuteatris. Tema kirjanduslik tegevus ei ole nii mahukas kui lavatöö, kuid iseloomulikult süvenev ja lüüriline. Laasi oskus vaadelda inimesi ajas ning tunnetada vaikseid, kuid tähendusrikkaid hetki kandub ka sellesse raamatusse. „Nad olid. Meie oleme. Nemad tulevad“ ei ole lineaarne jutustus, vaid pigem poeetiline mõtisklus sellest, kuidas elu, ajalugu ja mälu inimesi kujundavad ning kuidas igas põlvkonnas peegeldub midagi eelmistest ja aimub midagi tulevasest.