Kirsikivimaja

Helle Kirsi „Kirsikivimaja“ on lüürilise alatooniga romaan, mis käsitleb pere, armastuse ja kaotuse temaatikat läbi ühe naise vaatenurga. Peategelaseks on keskealine naine, kes pöördub tagasi oma lapsepõlvekodusse – majja, mille aknalaual koguti kunagi kirsikive ja mille õuel kõlasid naer ja mäng. Tagasitulek äratab ellu ammused mälestused, meenutused peresuhetest, õdede-vendade jagatud suvedest, aga ka valulikest hetkedest, mis aastate jooksul on unustusse vajunud. Kirsikivimaja sümboliseerib nii möödunut kui ka praeguse elu haprust – seda, mis on jäänud alles ja seda, mis on kaduma läinud.

Romaani ülesehitus on rahulik ja meeleline, peatükkides vahelduvad oleviku tegevusliin ja mineviku meenutused. Autor kasutab nappi, ent täpset keelt, mis laseb tunnetel ja olukordadel ise kõneleda. Lugeja viiakse rännakule läbi isikliku, ent üldinimliku loo, kus igal mälestusel on kaal ning iga detail kannab tähendust. Loo keskmes on vajadus leppida ja mõista – nii iseennast kui ka neid, kelle jäljed meie ellu jäävad. „Kirsikivimaja“ ei otsi dramaatilisi pöördeid, vaid pigem tasakaalu ja vaikset tõde, mis ilmneb ajas kulgedes.

Helle Kirsi on isekirjastaja ja autor, kelle loomingus peegeldub tundlik suhtumine inimesesse ja keskkonda. Tema romaanid on sageli vaikse, meditatiivse tooniga, keskendudes sisemistele protsessidele ja inimsuhete nüanssidele. „Kirsikivimaja“ esindab hästi tema käekirja – see on mõtlik, kohati melanhoolne, ent siiras raamat, mis kõnetab lugejat just oma vaoshoitud emotsionaalsusega. Tegemist on teosega, mis ei püüa lummata välise efektiga, vaid kutsub vaikselt kaasa mõtlema ja meenutama omaenda „kirsikivimaju“.