Elu sõlmed. Kolmteist sõlme 1. osa

Hellar Oiderma romaan „Elu sõlmed. Kolmteist sõlme“ (1. osa), mis ilmus 2007. aastal kirjastuses Faatum, kuulub teoseid mitmeks jagava pikema sarja hulka. Esimeses köites põimib autor mälestuslikku ainest, realistlikke ühiskonnakäsitlusi ja kirjanduslikku fiktsiooni, mis väljendub nii keelekasutuses kui ka sündmuste ülesehituses. Teos viib lugeja nõukogude aja ja taasiseseisvumisjärgse Eesti kokkupuutepunktidesse, kus tegelaste isiklikud valikud ja elulood seotakse ühiskondlike pingeväljadega.

Korduv nimi „Lõusa“, mis esineb raamatus 62 korral, ei ole juhuslik. Tegu on kas olulise paiga, perekonnanime või tähendusliku motiiviga, mis läbistab suure osa narratiivist. Oiderma kasutab seda nime ilmselt kui semantilist sõlme, mille ümber koonduvad erinevad ajajooned, inimsuhted ja identiteediküsimused. Korduse kaudu omandab Lõusa tähendusvälja, mis ületab pelga viite konkreetsele isikule või kohale – see hakkab kandma tähendust, mis avab teose keskseid teemasid: juurte, kuuluvuse ja ajaloolise pärandi küsimust.

Hellar Oiderma on tuntud kui autor, kelle teosed peegeldavad tugevat ühiskondlikku teadlikkust ja isiklikku mälu. Tema kirjutamislaadi iseloomustab detailitäpsus, mõttetihedus ning pinge isikliku ja kollektiivse vahel. „Elu sõlmed. Kolmteist sõlme“ on üles ehitatud kui arengulugu, kus iga peatükk või „sõlm“ kujutab endast elu verstaposti, mille kaudu avaneb autori või tema alter ego teekond läbi elu – vahel krobeliselt, vahel melanhoolselt, ent alati selge sisevaatega.