Vabal häälel. Mõtteid kahesajast eesti raamatust

Hellar Grabbi teos „Vabal häälel. Mõtteid kahesajast eesti raamatust“ koondab autori mõtisklusi, märkusi ja hinnanguid kahele sajale eesti kirjanduse teosele. Need tekstid on valminud aastatel 1986–1997 ja kajastavad Grabbi intellektuaalset pagasit ning kriitilise pilgu arengut paguluses. Käsitletud on nii klassikuid kui ka uuemaid autoreid, kelle looming on leidnud vastukaja väliseesti kultuuriringkondades. Iga kirjatükk keskendub konkreetsele raamatule, avades selle sisu, stiili ja tähendust kontekstis, kus autoril puudus vahetu kokkupuude kodumaise kirjanduseluga.

Grabbi tekstid ei ole pelgalt arvustused, vaid mõttelised dialoogid raamatutega, milles väljendub tema sügav kultuuriline taust ja isiklik suhe käsitletavasse kirjandusse. Valik ei ole ajakirjanduslik ega juhuslik, vaid pigem kultuuriline portree, mis annab edasi ühe pagulaskirjaniku vaate eesti kirjandusele. Paljud vaatluse alla sattunud teosed on pärit perioodist, mil Eestit valitses tsensuur, mistõttu on Grabbi analüüs tihti suunatud sellele, kuidas autorid suutsid väljendada keerukaid ideid isegi piiratud oludes. Samas on märkimisväärne, et Grabbi läheneb kirjandusele eelkõige vaimselt vabal positsioonilt – ta ei allu ideoloogilistele survele, vaid püüab mõista ja tõlgendada kirjandust avara silmaringiga lugejana.

Hellar Grabbi (1929–2018) oli üks silmapaistvamaid väliseesti kultuuritegelasi, kirjandustoimetaja ja ajakirjanik. Aastakümneid töötas ta ajakirjas *Vaba Eesti Sõna*, oli Eesti Kirjanike Kooperatiivi tegevtoimetaja ning panustas järjepidevalt pagulaskirjanduse elushoidmisse. Tema kirjanduslik mõte kujunes Ameerika kultuuriruumi mõjul, kuid säilitas sügava seotuse eesti vaimse traditsiooniga. Käesolev kogumik annab tunnistust Grabbi võimest siduda isiklik kogemus, kultuuriline vaade ja kirjanduslik analüüs üheks tervikuks, mis on oluline panus eesti kirjanduse vastuvõtuloosse.