Seitse retke isamaale. Mälestuslikud esseed

Hellar Grabbi teos „Seitse retke isamaale“ koondab endas mälestuslikke esseid, milles autor vaatleb oma Eestit läbi isikliku kogemuse ja ajaloolise teadlikkuse. Raamatu ülesehitus järgib mõttelist teekonda – seitset tagasitulekut või külastust kodumaale, mis said võimalikuks alates Eesti iseseisvuse taastamisest. Iga „retk“ on ühtaegu füüsiline rännak ning sügavalt sisemine protsess, mille kaudu autor peegeldab oma suhestumist Eestiga, selle inimestega, muutunud oludega ning enese identiteediga pagulase ja kultuuritegelasena. Lugeja ette kerkib pilt mehest, kes on olnud kodust eemal aastakümneid, ent kelle vaimne side sünnimaaga pole kunagi katkenud.

Grabbi esseed ei keskendu pelgalt isiklikele meenutustele, vaid põimivad endasse ka laiemad mõtisklused ajaloo, kultuuri ja poliitika teemadel. Tema pilk on kainelt analüütiline, kuid samas sügavalt kaasamõtlev, otsides pidepunkte, millele rajada sidet mineviku ja oleviku vahel. Läbivaks jooneks on küsimus rahvuslikust kuuluvusest – mida tähendab eestlaseks olemine väljaspool Eestit, ja kuidas seda tunnet hoida ning uuesti üles ehitada tagasipöördumisel. Grabbi kirjeldused Eesti linnadest, kohtumistest inimestega ning arutelud kultuuri üle pakuvad ka neile lugejatele äratundmist, kes ise pole pidanud läbi elama sundpagulust, kuid tunnevad huvi Eesti lähiajaloo ja diasporaa kogemuse vastu.

Hellar Grabbi (1929–2023) oli väljapaistev eesti kirjandusteadlane, esseist ja toimetaja, kelle tegevus paguluses aitas säilitada eesti kultuurilist järjepidevust. Ajakirja *Tulimuld* peatoimetajana mängis ta olulist rolli eesti kirjandusliku mõtte hoidjana väljaspool kodumaad. Tema tekstides põimuvad kultuuriline missioonitunne, rahvuslik vastutus ja isiklik haavatavus. „Seitse retke isamaale“ on tema hilisloomingus eriline teos, kus autor kõneleb mitte üksnes Eestist, vaid ka sellest, mida tähendab kuuluda kuhugi läbi mälestuste, keele ja kultuuri, isegi kui füüsiline side on aastateks katkenud.