Väike kohvik

Helju Rebase jutukogu „Väike kohvik“ sisaldab lühivorme, milles tegelikkus ja kujutlusmaailm põimuvad sageli vaevu märgataval moel. Raamatu tekstid liiguvad igapäevase ja ebahariliku piiril, luues olukordi, kus argine saab ootamatu nihke või sügavama allteksti. Pealkirjalugu, nagu ka paljud teised, leiab aset väliselt tavalises keskkonnas – kohvikus, kodus, tänaval –, kuid sündmuste areng või tegelaste sisemaailm muudab need paigad tähenduslikeks kohtumisteks või teadvuse peegliteks. Rebase proosa põhineb tähelepanekutel, vaikustel ja sageli ka sellel, mis jääb ütlemata.

Tekstide tonaalsus on vaoshoitud ja tähelepanelik, neis peitub teatav eksistentsiaalne rahutus, mis ei avaldu dramaatiliste sündmuste, vaid pigem alateadlike nihkumiste kaudu. Tegelased on sageli otsijad – inimesed, kes püüavad mõista ennast või teisi, kuid ei jõua alati selgusele. Nende dialoogid ja sisemonoloogid loovad tiheda, mõtliku atmosfääri, kus vaikus ja pausid on sama kõnekad kui sõnad. Lugeja roll on siin kaassõlmija, kes peab teksti kihte ise avama, mõistma vihjeid ja jälgima varjundeid. Rebase keelekasutus on täpne ja ökonoomne, vältides liigset ilustust, ent säilitades poeetilise selguse.

Helju Rebane (sünd. 1948) on eesti kirjanik, kelle looming katab nii ulme, psühholoogilise proosa kui ka lühivormide piire kompava kirjanduse. Ta on tuntud oma võime poolest siduda filosoofiline süvenemine lihtsa keele ja kompositsiooniga. Rebase tekstid ei paku sageli valmislahendusi, vaid kutsuvad mõtlema, tunnetama ja kõrvutama iseenda kogemusi loetud kujunditega. „Väike kohvik“ on hea näide tema proosastiilist, milles argielu ja siseilma vahelised piirid on hajusad, kuid tähenduslikud, luues rahuliku, ent mõtliku lugemiskogemuse.