Vaiksete õuede õunapuud

Heljo Männi luulekogu “Vaiksete õuede õunapuud” koondab endas autori tundliku ja kujundirohke poeetilise maailma, kus põimuvad loodusmotiivid, mälestused ja inimlikud igatsused. Teos ilmus 1968. aastal ja peegeldab nii intiimset isiklikku kogemust kui ka laiemat vaadet inimese suhtele ümbritsevaga. Luuletustes esinevad sageli kodu ja aia kujundid, mis seovad argise igapäeva sügavamate tunnetega, pakkudes lugejale korraga äratundmist ja mõtisklusvõimalust. Raamatu pealkiri viitab kohale, kus aeg näib seisatuvat ja kus elu ja mälestus kasvavad üheskoos nagu õunapuud vaikses hoovis.

Üks kogumiku tuntumaid luuletusi on pühendatud Juhan Liivile. Luuletus “Sinilill” tõstab esile nii looduse hapra ilu kui ka selle seose eesti luule suurkujuga, kelle looming kandis endas ühtaegu valulikkust ja helgust. Mänd kõrvutab sinilille kui kevadist õit ja Liivi poeetilist pärandit, rõhutades, kuidas loodus ja looming võivad olla mälestuse kandjad ning tungal tulevastele põlvedele. Nii avab teos ka kultuurilise järjepidevuse teema, sidudes autori hääle rahvusliku luuletraditsiooniga.

Heljo Mänd (1926–2020) oli viljakas eesti lastekirjanik ja luuletaja, kelle looming hõlmas nii luulet, proosat, näidendeid kui ka publitsistikat. Ta on tuntud eelkõige lasteluule ja -proosa autorina, ent kirjutas ka täiskasvanutele mõeldud tekste, milles käsitles inimlikke ja eksistentsiaalseid teemasid. Tema sulest on ilmunud üle saja raamatu, sealhulgas mitmeid eesti kirjanduse klassikasse kuuluvaks saanud teoseid. “Vaiksete õuede õunapuud” näitab Männi poeediannet täiskasvanud lugejale suunatud vormis, kus lüüriline tundlikkus ja sümbolite rohkus avavad tema loomingu ühe sügavama külje.