Umbjärv

Heljo Männi teos „Umbjärv“ on allegooriline lühiproosakogumik, kus autor keskendub inimese sisemaailmale ja tema kohale ümbritsevas keskkonnas. Raamatu pealkiri viitab kujundlikult seisakule ja suletusele – järvele, millel pole äravoolu –, kuid see metafoor laieneb peategelaste seisundile ja eksistentsiaalsetele küsimustele. Lood on nappide vahenditega kirjutatud, tihti poeetilise tooniga, rõhudes meeleolule ja varjatud tähendustele rohkem kui tegevusele või konfliktile. Nii muutub iga tekst väikseks psühholoogiliseks skeemiks, mille kaudu lugeja pääseb ligipääsule tegelaste sisemisele reaalsusele.

Kogumikus kohtab erinevaid karaktereid, kes seisavad silmitsi elu muutuste, üksinduse või sisemise tühjusega. Tüüpilised on sümboolsed olukorrad – näiteks eemaletõmbunud laps, vaikiv naine või vaikne maastik –, mille kaudu Mänd uurib üksikisiku ja maailma suhteid. Lood ei anna lõplikke vastuseid ega lahendusi, vaid kujutavad pigem seisundeid, mis peegelduvad lugejale alles mõningase hilistajuga. Kuigi jutustused on lühikesed, jääb igaühesse alles tunne, et öeldust olulisemgi on see, mis on sõnastamata. Sõnad ja pausid, tajud ja vihjed loovad vaikse, kuid mõjusa atmosfääri, mis ulatub argisusest kaugemale.

Heljo Mänd (1926–2020) oli viljakas eesti kirjanik, kelle looming hõlmab nii lastekirjandust, luulet kui ka lühiproosat täiskasvanutele. Ta alustas kirjanduslikku tegevust 1950. aastatel ning saavutas tuntuse eelkõige tundelise ja vaimse sügavusega tekstidega. Tema loomingut iseloomustab huvi inimese sisemise arengu ja tundemaailma vastu, mida ta käsitles nii lapse kui täiskasvanu vaatenurgast. „Umbjärv“ kuulub tema tõsisema, meditatiivse proosa hulka, milles ta ühendas poeetilise väljenduse ja psühholoogilise läbinägelikkuse.