Tegevusraadius

Heljo Männi „Tegevusraadius“ on isiklikku laadi mõtiskluslik jutustus, mis ühendab päevikuformaadi ja esseistliku kirjutuslaadi, et peegeldada ühe naise sisemist ja välist liikumist muutlikul ajal. Teos on kirjutatud 1980. aastate lõpus ja kannab endas nii individuaalset eluvaatlust kui ka üldisemaid ühiskondlikke küsimusi, mis puudutasid tollal paljusid. Mänd lähtub oma igapäevastest tähelepanekutest, meenutustest ja tunnetest, luues killustiku, mille keskmes on identiteet, aeg ja loominguline enesekehtestamine. Ta liigub mõtetes nii kirjanduse ja lapsepõlve juurde kui ka oma rolli juurde naisena, emana ja kirjanikuna.

„Tegevusraadius“ ei järgi klassikalist süžeestruktuuri, vaid koosneb lühematest sissekannetest ja arutlustest, milles põimuvad isiklikud mälestused ja laiemad tähelepanekud elu kulgemise kohta. Kirjutatu on sageli vaoshoitud ja vahetu, ilma ilustamiseta, kuid samas sisemise soojuse ja läbimõeldud keelekasutusega. Mänd peegeldab elu keskikka jõudnud naise mõttemaailma, kus tähtsaks saavad nii vaikus kui ka vaikusest sündiv loovus. Olulisel kohal on loodus, argipäevased kohtumised ja kultuurilised viited, mille kaudu avaneb lugejale autori sisemine maailm ja tema tunnetuslik suhe ümbritsevaga.

Heljo Mänd (1926–2020) oli eesti kirjanik, kelle looming ulatus lastekirjandusest esseistika ja mälestusteni. Tema teosed on sageli isiklikud ja tähelepanurikkad, keskendudes inimsuhetele, sisemistele muutustele ja elu igapäevastele nüanssidele. „Tegevusraadius“ kuulub tema introspektiivsemate tööde hulka, andes edasi ajastu mõtlikku ja kohati rahutut meeleolu. See on vaikselt kõnelev raamat, mis ei püüa õpetada ega selgitada, vaid jagab elukogemust ja tunnetust sellisena, nagu see tekib, elades ja tähele pannes. Männi hääl selles teoses on tagasihoidlik, aga selge — see kutsub kaasa mõtlema, mitte pelgalt kaasa elama.