Tähekoorem

Heljo Männi luulekogu „Tähekoorem“ on isiklik ja meditatiivne teos, milles põimuvad eluõhtu mõtisklused, loodusvaatlused ja lapsemeelne helgus. Kogu keskmes on aeg – selle paratamatus ja ilu –, mida luuletaja vaatleb läbi vaikselt kulgevate aastaaegade, mälestuste ja sisemonoloogide. Tekstides puudub kiire tempo või dramaatiline pööre; nende jõud peitub lihtsuses ja siiruses. Mänd käsitleb vananemist, elu tähendust ja inimeseks olemise haprust ilma kibestumiseta, vahel isegi mänguliselt, ent alati tähelepaneliku vaimuga. „Tähekoorem“ kõneleb maailmaga rahulolevast, kuid sügavalt tundlikust vaatlejast.

Luuletused on lühikesed, sageli aforistlikud, toetudes kordusele, kujundile ja rütmile. Kõrvuti täiskasvanulike teemadega leidub tekste, milles on tunda lastekirjandusele omast kujundikeelt ja tunnetust – seda, mille poolest Heljo Mänd eesti lugejale kõige tuntum on. Tähed, taevas, linnud, puud ja vaikus korduvad motiividena, milles kajastub autori elu jooksul kogunenud keeleline ja emotsionaalne koorem. See on koorem, mis ei paina, vaid annab hääle ja mõtte – tähenduslikkuse. Luulekogu pealkiri viitab nii metafüüsilisele kui keelelisele „tähe“-koormale: elatud elu raskusele ja kirjutatud sõnade kergusele.

Heljo Mänd (1926–2020) oli viljakas eesti lastekirjanik ja luuletaja, kelle looming ulatus üle kuue aastakümne. Ta on kirjutanud luulet, proosat, näidendeid ja tuntud lastesaadete stsenaariume. Kuigi suur osa tema loomingust oli suunatud lastele, iseloomustas teda alati ka sügav huvi inimese sisemaailma ja eesti keele poeetilise potentsiaali vastu. „Tähekoorem“ kuulub tema hilisloomingusse, olles samal ajal nii isiklik tagasivaade kui keeleline testament, milles autor jääb truuks oma vaiksele, kuid järjekindlale häälele eesti kirjanduses.