Sügise süda

Heljo Männi luule- ja mõtisklusraamat „Sügise süda“ koondab endasse proosaluule vormis mõtteid, mälestusi ja looduspilte, mis avanevad lugejale vaikses, introspektiivses rütmis. Teose keskmes on sügis kui aastaaja sümbol – aeg, mil loodus tõmbub tagasi, valgus kahaneb ja inimene pöördub rohkem iseenda poole. Autori hääles peitub vaikne nukrus, kuid ka leppimine, mida saadab elu erinevate kihtide läbivalgustus. Iga tekst on kui päevikukatke või sisekaemus, mis puudutab vananemise, aja möödumise, mäletamise ja looduse rütmide kogemust.

Raamat koosneb lühikestest, sageli vaid paari lõigu pikkustest mõttevälgatustest, mis ulatuvad lapsepõlvemälestustest argipäevase loodusevaatluseni. Mändi keel on lakooniline, kuid tähendusrikas, ta oskab sõnadesse panna vaevumärgatava hetke ja selle taga peituva emotsiooni. Sügis on siin samavõrd meeleolu kui loodusnähtus – igatsus, rahu, äratundmine. Lugeja kaasatakse rännakule, kus aeg ei liigu sirgjoones, vaid põimub mineviku ja oleviku vahel, mõtestades lahti väikeste sündmuste tähendust. Kujundlikkus, mis raamatus esile tõuseb, on õrn, mitte rõhutatud, ja loob seetõttu erilise poeetilise ruumi.

Heljo Mänd (1926–2020) oli eesti kirjanik ja luuletaja, kelle looming on katnud laia spektri lastekirjandusest vaimulise ja introspektiivse proosani. Ta on tuntud oma tundliku keelekasutuse ja inimese sisemaailma mõistmise poolest. „Sügise süda“ kuulub tema hilisemasse loomingusse, kus üha olulisemaks muutub eluõhtul esile kerkiv sisekaemuslikkus ja rahulik vaatlus. Raamat sobib lugejale, kes otsib vaikset mõtteainet, poeetilist väljendust ning huvi elu lihtsate, ent oluliste hetkede vastu, mis avanevad vaikuse ja tähelepanu kaudu.