Rohupäike

Valikkogu koondab Heljo Männi kolmekümne aasta luulet nii, et lugeja liigub muinasjutulisest meeleolust igapäevase pilguni ilma järske üleminekuid tundmata. Teos seab kõrvuti lood, kus kõnelevad tuul, rohi, linnud ja kodused esemed, ning värsid, milles päev kulgeb kooli, köögi ja õue rütmis. Raamat asetab pildi kõigepealt nähtavaks: lühike rida, selge kujund, paus, mille järel võib tulla naljatoon või asjalik tähelepanek. Lapsele jääb kätte konkreetne tööviis – vaata, kuula, nimeta –, täiskasvanule jääb võimalus vestlust avada ja näha, kuidas taustal toimib korduse ja rütmi peen mehaanika. Kogumik ei otsi suurt üldistust, vaid hoiab fookust liikumisel pildi ja hääle vahel, nii et lugeja saab valida, kas peatuda ühel lausel või lasta tervikel edasi veereda. Nii sobib raamat ette lugemiseks, iseseisvaks sirvimiseks ja lugema õppimise künnisel olevatele lastele, kellele rütm ja selge lausestus annavad kindla toe.

Kogu sees on telge hoidvad alajaotused: poeetiline looduspilt, linnaruumi ja koduse elu väikesed sündmused, mängulised kõnekatked, milles kehaline kogemus ja kujund panevad rea kõlama. Pikem värssmuinasjutt Linalakk ja Rosalind toimib rindejoonena, kus jutu jutustamine ja laululise vormi kordus kinnitavad, kuidas pinge ja lahendus sünnivad ilma suurte efektideta. Korduvad võtmed on tähelepanu ja nimetamiskunst: kes räägib, kust puhub tuul, mis on vaikus, kui kõik muu on häälekas. Vorm jääb läbipaistev – rõhud tekivad tsesuurist, ridade pikkuse kokkuleppest ja lihtsast lõputaolisest laskumisest, mis jätab ruumi aruteluks. Kogumik annab lugejale rütmi, millega liikuda aasta- ja päevaaegade vahel, ning sõnavara, millega nimetada meeleolu ilma üleliigsete kaunistusteta. Selline ülesehitus on ühtaegu tööriist ja mäng: laps saab proovida hääldust ja rõhku, täiskasvanu saab juhtida tähelepanu põhjus-tagajärg seostele, millele lihtne pilt viitab.

Heljo Mänd oli eesti lastekirjanduse järjepidev hääl, kes kirjutas nii värsse kui proosapilte ning kelle tekstis püsib usaldus selge lause ja väikese žesti vastu. Tema looming eelistab olukorda, mis vajab sõna just niipalju, kui arusaamiseks tarvis, ning laseb ülejäänu teha rütmil ja pausil. Autor oskas seada kõrvuti lapse vaate ja täiskasvanu tähelepanu nii, et üks ei summuta teist: koolieeliku jaoks on esiplaanil pilt ja heli, vanema lugeja jaoks töötab keele lineaarne kord, mis annab alust kõnelda mõõdutundest, sõbralikkusest ja tähelepanust. Raamatust koorub portree autorist, kes ei kasvata lugejat käsu, vaid harjutuse kaudu: nimeta, võrdle, korda, muuda pisut, kuula, kuidas rida muudab tempot. Seepärast püsib tema teos riiulis töövõttena, mille juurde tullakse tagasi alati, kui on tarvis otsida sõna, mis teeb nähtavaks hetke ja jätab sellesse piisavalt õhku, et vestlus saaks edasi kesta.