Rada viib maanteele

Heljo Mädi „Rada viib maanteele“ on lüürilise alatooniga lasteproosateos, mis jutustab väikese tüdruku silme läbi maailmast, mida ta samm-sammult avastama hakkab. Peategelaseks on maal elav laps, kelle koduümbruse loodus, inimesed ja igapäevased tegevused moodustavad turvalise ja tuttava maailma. Raamatu pealkiri vihjab lapse kasvamisele ja teelolekule – külarada, mida mööda minnakse, ei jää piiriks, vaid suundub laiemasse, veel tundmatusse maailma. Laps näeb, mõtestab ja kogeb maailma sügavalt, vaiksete tähelepanekute ja lihtsate, kuid kujundirohkete kirjelduste kaudu.

Raamat on eelkõige tunnetuslik – olulised ei ole mitte suured sündmused, vaid meeleolud ja detailid, mis loovad tähenduse. Looduse muutumine, loomadega suhtlemine, pereliikmete tegemised ja argised toimetused saavad lapse pilgu läbi poeetilise mõõtme. Mänd kasutab nappi ja väljapeetud keelt, andes edasi lapse tajutundlikkust ja sisemist kasvu. „Rada viib maanteele“ ei ole ainult jutustus lapsepõlvest, vaid ka mõtisklus selle piiritletuse ja avardumise üle – kodu turvalisus vastandub teadmata sihtide kutsumusele. Tekstis kajastub soojus ja rahu, kuid ka alateadlik igatsus, mis saadab lapse maailma mõistmise püüdlusi.

Heljo Mänd (1926–2020) oli eesti kirjanik, kelle looming ulatus lastekirjandusest luuleni ja kelle käekirja iseloomustab tundlik emotsionaalsus ning keeleline täpsus. Tema tekstides on sageli kesksel kohal lapse sisemaailm ja looduse kogemus, mis peegeldavad autori sügavat empaatiavõimet. „Rada viib maanteele“ kuulub tema varasemate teoste hulka ning kannab endas ka tollase lastekirjanduse kasvatavat, kuid mitte moraliseerivat suunda. Teos on mitmekihiline ja avatud ka täiskasvanud lugejale, pakkudes süvitsi minevat vaadet lapseks olemise olemusse ja selle pöördumatult mööduvasse loomusse.