Peidupagu

Heljo Männi „Peidupagu“ on luulevormis kirjutatud päevikulaadne teos, milles põimuvad mälestused, eluõhtul tehtud kokkuvõtted ja sisemonoloogid. Luuletused on jaotatud aastaaegade rütmi järgides, peegeldades looduse muutumise kaudu ka sisemisi seisundeid – igatsust, leppimist, tagasihoidlikku lootust. Tegemist ei ole lastele mõeldud tekstidega, vaid küpse inimese mõtisklustega elu kaduvuse, armastuse ja vaikuse üle. Peidupaik, millest pealkiri kõneleb, on nii sisemine kui metafoorne – koht, kuhu saab end mõtetes varjule tõmmata.

Mänd kasutab nappi keelt, milles iga sõna on kaalutud ja asjakohane. Luuletustes on palju tühjust ja vaikust, vahel lausa sosinal öeldud mõtteid, mis kõlavad tugevamalt kui valjult välja öeldu. Teemadering ulatub isiklikust valust kuni üldisteni: üksildus, vananemine, mälestuste haprus, loodus kui kaaslane ja tunnistaja. Mõnes luuletuses vilksatab mineviku lapsepõlvehelgus, mõnes on päeviku laadne sissekanne, mis jätab alles nii emotsiooni kui hetke dokumenteerimise kiretu selguse. See vaheldumine annab kogule kord intiimse, kord üldinimliku tooni.

Heljo Mänd (1926–2020) oli armastatud eesti kirjanik, kelle looming ulatus lasteluulest ja proosast sügavalt isiklike ja eksistentsiaalsete teemadeni. Teda tunti eelkõige sooja ja empaatilise maailmataju poolest, kuid „Peidupagu“ näitab ka tema sügavamat ja vaiksemat külge. See teos on tema hilisloomingule iseloomulik – tagasihoidlikult intensiivne, sõnastades seda, mida sageli sõnadesse panna ei suudeta. „Peidupagu“ ei püüa midagi tõestada, vaid pakub võimalust kuulata, kui vaikusest saab luule ja igapäevasest hetkest ajatu seisund.