Paberipulm

Heljo Männi romaan „Paberipulm” seob omavahel oleviku ja mineviku, luues jutustuse, milles põimuvad isiklikud mälestused ja loomeotsingud. Peategelane, kirjanik Raat Ungas, kogub materjali uue teose tarvis, kuid samal ajal põimib ta oma mõtted ja meenutused austusavalduseks kunagisele õpetajale. See õpetaja on tema silmis korraga jonnakuse ja kinnise meele sümbol, kelle vastu tunded jäävadki kahetiseks – imetlus ja tänutunne põimuvad pettumuse ja trotsiga. Raat mõtiskleb oma kogemuste üle, luues sidemeid mineviku ja oleviku vahel.

Romaanis avaneb peategelase isiklik elu, kus põimuvad suhe abikaasaga, laste kasvatamine ja loominguline töö. Kõik need kihistused moodustavad terviku, milles Raat püüab leida selgust ja korrastada oma mõtteid. Raamatu pealkiri viitab paberipulmale, sümboliseerides nii elu ja suhete haprust kui ka loomeprotsessi iseärasusi. Teose teljeks on eneseleidmine – Raat liigub enesereflektsiooni ja sisemise tasakaalu otsimise suunas, kus looming ja isiklikud läbielamised põimuvad ühtseks arenguteeks.

Heljo Mänd (1926–2020) oli eesti kirjanik, luuletaja ja stsenarist, kelle looming on haaranud väga erinevaid žanre – alates lasteluulest ja -proosast kuni esseede ja romaanideni. Teda on tuntud kui mitme põlvkonna laste lemmikautorit, kuid tema sulest ilmus ka mitmeid täiskasvanutele mõeldud teoseid, milles käsitleti inimsuhteid, loovust ja eksistentsiaalseid küsimusi. „Paberipulm” kuulub tema küpsemasse loominguperioodi, tuues esile isikliku ja ausa mõtiskluse elu, mälu ja loomingu seostest.