Paanipill

Heljo Männi luulekogu „Paanipill“ avab lugejale poeetilise maailma, kus kõrvuti seisavad kodu ja kodutuse kogemus. Tekstides peegelduvad kestmise ja hävimise vahekorrad, kord rahulikud, kord ärevalt pingestatud. Autor loob lüürilise rännaku, kus inimene seisab alati oma juurte ja nende kadumise hirmu vahel. See teos, viies Männi luulekogu, on kirjutatud täiskasvanud lugejale, ehkki kirjanikku tuntakse ennekõike lastele loodud lugude kaudu.

Raamatu värsiread toovad esile kodu tähenduse sügavama mõõtme. Kodutunne ei ole siin ainult paik või seinte vaheline turvalisus, vaid ka sisemine tasakaal ja oma olemise äratundmine. Kui see aga kaob, tekib murrang, mis võib olla sama valus kui materiaalse maailma purunemine. „Paanipill“ kõneleb seega ka kultuurilisest ja põlvkondlikust järjepidevusest, mille katkestused jätavad sügava jälje. Luuletaja otsib vastust, kuidas säilitada sisemine side oma päritoluga ja leida kestvust, kui ümbritsev maailm muutub.

Heljo Mänd (1926–2020) oli eesti lastekirjanduse ja luule üks olulisemaid autoreid. Tema looming hõlmab lasteraamatuid, näidendeid, värsse ja proosat, kuid ta kirjutas ka täiskasvanutele mõeldud luulet. Lugejate teadvuses on ta eelkõige püsivalt seotud „Karu-aabitsa“ ja „Nublu“ tegelaskujude kaudu. Mändi loomingut iseloomustas inimlikkus, lihtsus ja südamlik tähelepanu väikestele, sageli argistele hetkedele. Tema täiskasvanutele suunatud luule, sh „Paanipill“, näitab aga tema loomingu tõsisemamat, otsivamat ja eksistentsiaalsemat külge.