Lapseröövija

Heljo Mäni jutustus „Lapseröövija“ on noortele suunatud lugu, milles segunevad psühholoogiline pinge, lapsemeelne ettekujutusvõime ja argielu realism. Teose keskmes on ühe lapse kadumine ja sellega seotud kogukondlik ärevus, kuid autor ei käsitle juhtunut pelgalt kriminaalsest vaatepunktist. Tegu on ennekõike sisemise küpsemise ja arusaamise looga, milles noor peategelane, nii otseselt kui ka kaudselt, puutub kokku hirmu, kahtluse ja julguse küsimustega. Lapseliku maailmapildi ja täiskasvanute reageeringute kontrast loob narratiivile mitmekihilise fooni, kus sündmuste taga peituvad nii reaalsed ohud kui ka ülevõimendatud hirmud.

Jutustus toimub argises keskkonnas – kodu, kool, tänav –, kuid nende igapäevaste paikade taustal tekib tasapisi süvenev pinge. Teoses esinevad ka kõrvaltegelased, kelle kaudu avanevad erinevad hoiakud, reaktsioonid ja eelarvamused. Mänd ei paku lihtsalt müsteeriumi lahendamist, vaid suunab lugeja kaasa mõtlema, kuidas kujunevad hirmud, millest need saavad alguse ning millist rolli mängivad eelarvamused ja kuulujutud. Lapse kadumise lugu muutub sedasi ka sotsiaalseks peegelduseks, mille kaudu ilmnevad kogukondlikud suhted ja usalduskriis. Samas ei kao teosest empaatia ega lootus – nende kaudu hoitakse alles usk võimalusse mõista ja andestada.

Heljo Mänd (1926–2020) oli viljakas eesti lastekirjanik ja toimetaja, kelle looming ulatub luulest ja lastelugudest kuni noorte- ja päevikuvormis teosteni. Ta oli tundlik psühholoogiliste nüansside tabaja, kelle tekstides kohtuvad lapse vaatepunkt ja täiskasvanu kogemused sageli tasakaalus ja usutavalt. „Lapseröövija“ kuulub tema nooremale lugejaskonnale mõeldud proosateoste hulka, kus pingestatud süžee kaudu avanevad laiemad inimsuhted, väärtused ja kasvamise teemad. See teos on hea näide Männi oskusest käsitleda tõsiseid teemasid noorele lugejale mõistetavalt ja kaasakiskuvalt.