Laps tahab koduks päikesekoda

Heljo Männi luulekogu „Laps tahab koduks päikesekoda“ koondab endas mitukümmend lasteluule teksti, milles põimuvad tundlik maailmataju, kodutunde otsingud ja lapsemeelne kujundlikkus. Kogu läbivaks teemaks on lapse soov kuuluda ja tunda end hoituna – nii kodus kui maailmas laiemalt. Luule kaudu avaneb maailm, kus loodus, igapäevaelu ja unistused on tihedalt seotud ning kus kodu ei ole ainult füüsiline paik, vaid emotsionaalne ruum, mida iseloomustavad päike, soojus ja armastus. Heljo Mänd oskab panna lapse igatsused ja mõtted ritta nii, et need kõnetavad ka täiskasvanut, tuletades meelde vaikseid väärtusi, mida tihti argikiiruses unustatakse.

Tekstide rütm ja kõla on lihtsad ja meloodilised, sobides ettelugemiseks ja kaasamõtlemiseks. Paljud luuletused on vormilt miniatuursed pildid – hetkeline mulje, mõte või küsimus –, ent igaühes neist peitub ka suurem tunnetuslik sügavus. Mänd kasutab kujundeid, mis on lapsele mõistetavad, kuid mille tähenduskiht võib vanusega kasvada. Päike, kodu, mets, ema ja aeg ise on korduvad motiivid, mille kaudu laps õpib ennast ja maailma paremini mõistma. Kogus puudub õpetlikkuse toon või moraal, selle asemel avaneb tasakaalustatud ja soe maailmapilt, mis laseb lapsel tunda end nähtuna ja kuuluvana.

Heljo Mänd (1926–2020) oli eesti lastekirjanduse üks armastatumaid autoreid, kelle looming on puudutanud mitmeid põlvkondi. Ta kirjutas nii proosat kui luulet, oli ka stsenarist ja toimetaja. Tema stiili iseloomustab empaatia lapse vastu, keel, mis ei alahinda lugejat, ning oskus tabada väikese hetke suurt tähendust. „Laps tahab koduks päikesekoda“ on üks neist kogudest, kus Heljo Männi vaoshoitud tundelisus ja sügav elutunnetus jõuavad lugejani täpselt ja vaikselt – nii, nagu laps sageli maailma tajub.