Kurereha. Kirjanduslikud memuaarid 3. osa

Heljo Mäni „Kurereha“ on kolmas osa tema kirjanduslikest memuaaridest, milles autor jätkab oma elu ja loometeekonna lahtikirjutamist läbi isikliku vaate ja poeetilise taju. See osa keskendub eeskätt hilisemale eluperioodile, mil kirjutamine ja mäletamine põimuvad tihedamalt kui varem. Mänd ei paku kronoloogilist ülevaadet, vaid liigub vabalt ajas ja meeles – lapsepõlvepaikadest hilisema elu vaiksetesse momentidesse, kirjanduslike kohtumiste ja loominguliste otsingute kaudu. „Kurereha“ sümboliseerib siin midagi enamat kui lihtsalt taime: see on isiklik ja kultuuriline tähis, millega haakuvad mälestused, elatud aastad ja kaotatud lähedased.

Raamatus on palju vaikseid tähelepanekuid argiolukordadest, eluõhtule omast mõtisklust, kuid ka kahtlemata tugevat sidet eesti kirjanduse ja kultuurielu kujunemislooga. Mänd mõtiskleb oma kirjandusliku käekirja üle, meenutab kolleege ja koostöid, ning toob välja, millised sisemised küsimused on teda kirjutajana saatnud. Isiklikud kaotused – poja surm, vananemise kogemus, elukaaslaste lahkumine – annavad raamatule sügava, ent vaoshoitud melanhoolse tooni. Samas ei puudu sellest helgus ega elujõud. Iseenda ja maailma vaatlemine on Männi jaoks jätkuvalt loominguline tegu, mis ei lõpe vananemisega, vaid muutub kogemuse kaudu kirkamaks.

Heljo Mänd (1926–2020) oli eesti lastekirjanik, proosakirjanik ja luuletaja, kelle looming ulatub lasteraamatutest täiskasvanutele mõeldud luule ja mälestusteni. Tema kirjanduslikud memuaarid on isikupärane žanrisüntees, milles põimuvad autobiograafia, esseistika ja ilukirjanduslik väljendusviis. „Kurereha“ on osa tema mälestustriloogiast, kuid seisab ka iseseisvalt, kuna toob esile autori küpsema mõtteviisi ja stiili. Tammerraamatu väljaandel ilmunud teos on vaikne, ent intensiivne lugemine, mis ei püüa pidada suurt monoloogi, vaid pakub lugejale sissevaadet ühte tundlikku, tähelepanelikku ja elutarkusse süvenenud maailma.