Homme on kaugel

Heljo Mädi luulekogu „Homme on kaugel“ viib lugeja poeetilistele rännakutele maailmadesse, mis ei allu loogika ja argireaalsuse piiridele. Autor kujutab oma luuleminat keskkondades, kus sündmused on ootamatud ning maailmad ideaalselt kujundatud – justkui sisemised maastikud, mis peegeldavad hinge ja alateadvuse liikumisi. See ulmelisusele kalduv poeetiline ruum ei eemaldu siiski inimlikest tundmistest, vaid võimaldab nende kaudu avada uusi tähendusi. Aeg ja ruum muutuvad pigem seisunditeks kui konkreetseteks koordinaatideks.

Kuigi kogu maailm näib heljuvat une ja kujutluse piiril, on luuletustes tunda soovi rahu ja selguse järele. Viited unenäolistele elementidele, nagu „helesinine rahupärani avatud uks“ või „Põhja settinud vaikus“, ei tähenda siiski üksnes unelust, vaid ka lootust ja võimalust mõistmiseks. Mändi luule ühendab sageli näilise haavatavuse ja sügava sisemise tugevuse. Tema tekstide meloodiline rütm ja keeleline pehmus toovad esile nii isiklikud igatsused kui ka üldinimlikud ootused – rahu, tarkuse ja õnne suunas liikumise.

Heljo Mänd (1926–2020) oli eesti lastekirjanik, luuletaja ja proosakirjanik, kelle loomingus leidub nii filosoofilist süvenemist kui mängulist kujundlikkust. Ta on tuntud mitmete armastatud lastelugude ja luulekogude autorina, kuid „Homme on kaugel“ kuulub pigem tema sügavama, täiskasvanule suunatud luulehulka. Selles teoses ilmneb tema oskus kujutada sisemaailma vaikseid kihistusi poeetilise tundlikkusega, mis ei kaota seost tegelikkusega.