Mikroökonoomika 2. osa

Õpik esitab mikroökonoomika teise jagu kui sidusa turu- ja heaoluteooria kursuse. Teos liigub turuvormide läbilõikest – täielik konkurents, monopol, monopolistlik konkurents ja oligopol – edasi tasakaaluteooriani, kus majandussüsteemi vaadeldakse ühtse mudelina. Turustruktuuride käsitlus rõhutab, kuidas hinnakujundus ja turujõud mõjutavad tootmismahte, kasumit ning tarbijaülejääki, ning millal tekib vajadus regulatiivsete sekkumiste järele. Tasakaalumoodul toob mängu üldise tasakaalu loogika ja heaolukriteeriumid: Pareto-optimaalsuse tingimused, esime ja teise heaoluteoreemi põhisisu ning seosed ressursside jaotuse, hinnavektorite ja institutsionaalsete piirangutega. Raamat hoiab fookuse teoreetilisel mudelil, mille kaudu saab jälgida, kuidas oletused käitumisest, tehnoloogiast ja eelistustest kannavad järeldusteni, mis on kontrollitavad võrdlevate staatikate abil.

Kogumik käsitleb süsteemselt turu ebatäiuslikkust. Välismõjud seostatakse ühiskondliku ja erahuvi lahknevusega ning näidatakse, kuidas Pigou maksude, subsiidiumide või kaubeldavate lubade kaudu on võimalik piirata heaolukadu. Avalike hüviste teema sõnastab mitte-rivaalsuse ja mittevälistatavuse probleemid ning seob need kollektiivse otsustamise ja tasustamise skeemidega. Informatsiooni asümmeetria puhul kirjeldatakse peamisi mehhanisme – kahjulik valik ja moraalirisk – ning analüüsitakse, kuidas signaalid, sõelumine ja lepingulised stiimulid võivad vähendada ebaefektiivsust. Metoodikas toetub raamat marginaalanalüüsile ja optimeerimiselemendile (eesmärgistus, piirangud, Lagrange’i meetod), mis koos graafiliste abivahenditega aitavad lugejal siduda formaalse tuletuse majandusliku tõlgendusega. Iga teemaplokk on eristatav, mis soodustab iseseisvat kasutust kursuste ja seminaride lõikes ning võimaldab siduda harjutusmaterjaliga.

Raamat sobib lugejale, kes vajab teoreetilist raami turu toimimise, heaolukriteeriumide ja poliitikavahendite mõtestamiseks. Teos annab selge ettevalmistuse järgnevaiks kursusteks, kus kasutatakse samu mudeleid empiirilises või rakenduslikus kontekstis. Ülesehitus toetab nii lineaarset läbimist kui ka valikulist süvenemist: turustruktuuride peatükid loovad aluse, tasakaaluteooria seob üksikteemad tervikuks ning ebatäiusliku info ja avalike hüviste käsitlus laiendab analüüsi institutsionaalsete teguriteni. Lugeja saab tulemuseks tööriistakasti, millega hinnata, millal turg koordineerib ressursse efektiivselt ja millal tekib vajadus korrektsioonimehhanismide järele; millised on kompromissid efektiivsuse ja jaotuse vahel; ning kuidas formaalne mudel aitab hoida argumentatsiooni täpse ja läbipaistvana.