Tuhast tõustes

Heli Künnapase romaan „Tuhast tõustes“ on lugu naise sisemisest rännakust läbi kaotuse, taastumise ja eneseleidmise. Teose peategelaseks on Kristi, kes seisab silmitsi elu täieliku muutumisega – pere lagunemine, armastuse kadumine ja identiteedikriis sunnivad teda otsima uut mõtet ning suunda. Põgenedes vanast elust maale, oma lapsepõlvekodusse, leiab ta end keset vaikust, loodust ja iseenda mõtteid. See keskkond võimaldab tal aeglaselt lahti lasta mineviku valust ning astuda vastu tunnetele, mida ta varem on pidanud maha suruma. Romaan keskendub sellele, kuidas läbipõlemise ja kaotuse hetkedel võib näiliselt tühi ruum osutuda uue elu vundamendiks.

Kristi igapäevased tegevused, kohtumised vanade sõprade ja uute tuttavatega kujundavad tema taastumist. Olulist rolli mängib lähedus loodusega, vaikne rutiin ning avatud ruum, mis pakub nii turvatunnet kui ka peegeldust. Inimsuhted, mida ta uuesti looma hakkab, ei ole lihtsalt taust – need on osa tervenemisprotsessist, kus usaldus, ausus ja haavatavus on kesksel kohal. Kuigi Kristi minevikku ei saa muuta, tekib tasapisi valmisolek selle omaksvõtmiseks ning edasi liikumiseks. Romaanis ei otsita kiireid vastuseid ega lahendusi, vaid kujutatakse, kuidas aeg ja aus enesevaatlus võimaldavad inimestel end uueks luua.

Heli Künnapas on Eesti kirjanik ja kirjastaja, kelle loomingus on sageli keskmes naiste sisemaailm, elu keerdkäigud ja vaimsed otsingud. Ta kirjutab avatud ja siira häälega, keskendudes emotsionaalsele tõele ning igapäevaste kogemuste kujutamisele vahetul ja mõistetaval viisil. „Tuhast tõustes“ sobitub hästi tema varasemate teoste ritta, pakkudes lugejale nii äratundmist kui ka lootust. See on lugu, mis ei keskendu traagikale, vaid näitab, et murdumine võib olla ka algus – võimalus tõusta tuhast ja kujundada elu uueks, lähtudes sisemisest rahust ja teadlikest valikutest.