Tristan

Romaan jutustab eliitkooli 11. klassi õpilasest Miia­st, kelle elu keskmes on tantsimine ja püüe olla parim. Teos algab valikuga, mis muudab rutiini: sõbrapäev lõpeb raseduse teatega ja senine eesmärkide jada saab uue raskuskeskme. Raamat kirjeldab, kuidas noor inimene liigub kontrolli ihalusest vastutuse tunnistamiseni. Lugu jälgib Miia ja Taneli dialooge, vaikusi ja eksimusi, sest just neist sünnivad järgmised sammud. Korduvad stseenid tunniplaani, treeningute ja arstivisiitidega seovad argipäeva suure küsimusega: kuidas säilitada eneseusk ja hoolida teisest inimese­st, kui ajakava, ootused ja hirmud suruvad vastassuundadesse. Tekst laseb esile tulla ka perekonna ja sõprade reaktsioonidel. Toetus ja surve esinevad kõrvuti ning iga lause proovib, kas lubadus peab. Romaan ei paku ühetaolist moraalijuttu, vaid näitab, kuidas otsused valmivad siis, kui tuleb kokku võtta julgus, tunnistada piirid ja kanda tagajärjed.

Raamat kasutab selget ülesehitust: stseen, sellest tulenev tegu ja sellele järgnev õppetund. Teos toob Miia kõrvale Steveni kuju, mis nihutab jõujooni ning sunnib peategelast sõnastama, mida ta tahab ja mida ta lubab. Kooli, kodu ja tantsusaali vahel liikuv rütm tõstab esile kaks praktilist telge: lapse heaolu ja noorte omavahelise usalduse hoidmine. Tekst uurib, mida tähendab “olla valmis” siis, kui valmisolek kujuneb käigu pealt; kuidas arsti kommentaar, vanema nõuanne või sõbra vaikus kasvatab või vähendab selgust. Romaan püsib kehalises ja vaimses konkreetsuses: tantsutrenn annab keele pingutuse ja taastumise jaoks, beebi ootamine toob päevakavasse teised ajad ja teised vastutused. Lugu sobib lugejale, kes tahab mõelda, kuidas nooruk saab olla korraga laps ja vanem, kuidas piirid joonistuvad ümber ning kuidas otsus „sündigu“ muutub igapäevasteks, aga kaalukateks toiminguteks.

Heli Künnapas on eesti kirjanik, kes kirjutab peamiselt noortest, peresuhteist ja kasvamise praktilistest sammudest. Autor ehitab proosa selge lause ja dialoogi peale ning jätab ruumi lugeja enda järeldustele. Tema teostes kordub küsimus, kuidas hoida lootust ilma olukorda ilustamata ja kuidas teha otsuseid siis, kui kõik variandid on ebamugavad. „Tristan“ haakub selle joonega: autor vaatleb noort ema, tema lähedasi ja nende valikuid nii, et moraalne arutelu püsib tegelaste tegudes, mitte loosungites. Künnapas kasutab konkreetseid olukordi, mille kaudu saab näha, mis on toetav tegu, mis on pelgalt lohutus ning mis on vastutus. Nii moodustub portree autorist, kes tõstab esile argise järjekindluse ja näitab, kuidas hoolimine jääb nähtavaks ka siis, kui plaanid vahetuvad.