Pörkölt

Heli Illipe-Sootaku „Pörkölt“ on lühilugude kogumik, mis põimib igapäevaseid hetki ja ootamatuid vaateid elu keerdkäikudesse, kasutades sageli vaoshoitud huumorit ja isikliku kogemuse ilukirjanduslikku peegeldust. Teose pealkiri – ungari rahvustoit pörkölt – sümboliseerib eri komponentide aeglast ja sisukat küpsemist, mis kannab edasi ka kogumiku üldist temaatikat: elu erinevad maitsed, nüansid ja ootamatud kooslused. Iga lugu kujutab väikest situatsiooni, suhet või meeleolu, mis näib esmapilgul tavaline, ent avaldub süvenedes märksa mitmekihilisemana.

Kogumikus leidub vaatlusi nii peresuhetest, linnakeskkonnast kui kultuurilistest kokkupuutepunktidest, ulatudes kodustest köögilõhnadest kuni reisimuljeteni. Autor segab reaalset ja fiktiivset, pannes tegelased tegutsema maailmas, mis on samaaegselt äratuntav ja kergelt nihkes. Illipe-Sootaku lause on lakooniline, vahel peaaegu napp, kuid see nappus loob ruumi alltekstile ja mõttelisele järellainetusele. Jutud ei otsi suuri süžeesid ega konflikte, vaid loovad vaikselt nihkuvaid tähendusi, kus inimene jääb oma mõtete, tunnetuste ja väikeste valikute keskele.

Heli Illipe-Sootak (snd 1958) on eesti jurist ja kirjanik, kelle proosa on tihti tähelepanelik ja analüütiline, põimides argielu tähelepanekud eksistentsiaalsete küsimustega. Tema kirjanduslik käekiri on tasakaalukas ja detailselt jälgiv, pakkudes lugejale võimalust peatuda hetkedes, mida igapäevaselt sageli ei märgata. „Pörkölt“ ei taotle suurust ega dramaatilisust, vaid on just oma vaoshoituses kõnekas ning näitab, kui palju võib peituda vaiksetes, sõnadeta jäänud hetkedes ja vahepealsetes olukordades.