Kass sööb rohtu

Helga Nõu jutukogu „Kass sööb rohtu“ on intiimne ja tähelepanelik pilguheit inimese sisemaailma, milles kohtuvad igapäevane argireaalsus, igatsus ja võõrandumine. Teos koondab novelle, milles autor jälgib pealtnäha lihtsaid elulisi situatsioone – perekondlikke pingeid, emaduse ja isaduse piiratust, lapsepõlve kadu, mälestusi kodumaast ja inimeseks olemise haprust –, kuid iga loo keskmes on nüansirikas psühholoogiline vaatlus. Nõu kirjutab tihedalt ja soojalt, ent ei idealiseeri – tema tegelased eksivad, vaikivad ja ootavad, vahel rohkem iseennast kui teisi.

Novellide tegevus toimub sageli Rootsis või vaheldub Eestiga, andes tunnistust pagulaskogemusest, mida iseloomustavad kultuuriline lõhenemine ja identiteedi küsimused. Lood räägivad ka vananemisest, võõraks jäämisest enda elus ja katsest seda vaikset võõrandumist mõista. Kogu nimilugu „Kass sööb rohtu“ viitab millegi loodusliku ja ebahariliku ühendusele – just nagu tegelased, kes püüavad leida leevendust või märki oma sisemistele vastuoludele. Läbiv on ka lapse silmavaade, mis toob esile täiskasvanute maailma vastuolulisuse ja vaikimise all peituva pinge.

Helga Nõu (sünd. 1934) on Eesti pagulaskirjanik, kes on suure osa oma loomingust kirjutanud Rootsis elades. Tuntuks sai ta 1960. aastatel romaanidega „Kass arvab, et…“ ja „Tiiger, tiiger“, mis käsitlesid noorte identiteedikriise. Nõu on kirjutajana empaatiline, kuid otsekohene, kombates inimsuhete sügavamaid kihte, sageli vaikuse, ootuse ja igatsuse kaudu. „Kass sööb rohtu“ kuulub tema hilisemasse loominguetappi ning näitab autorit küpses, vaoshoitud vormis, kus sõna on kaalukas ja tunded alles kujunemas lausumiseks.