Inimvaresed

Helga Nõu romaan „Inimvaresed“ käsitleb Eesti pagulaste kogemusi Rootsis pärast Teist maailmasõda, keskendudes eelkõige isiklikele mälestustele, vaimsetele otsingutele ja identiteedi säilitamisele võõrsil. Lugu avaneb läbi tegelaste, kes on sõjakeerises Eestist lahkunud ja üritavad leida uut jalgealust uues ühiskonnas, kus keel, kombed ja ajalugu erinevad kodusest. Välispidine turvalisus ei kompenseeri sisemist rahutust ega kaotust, mis on seotud kodumaa, lähedaste ja harjumuspärase eluviisiga. Peategelased mõtestavad oma valikuid ja läbielamisi, liikudes mineviku ja oleviku piiril, kus mälestused on sama määravad kui igapäevane toimetulek.

Romaani sümboolses kujundis – varestes – peitub teema võõrusesest ja isoleeritusest, mis on paljudele pagulastele omane. Varesed, sageli linnapildi äärealadel, on ka looduslikult nutikad, sitked ja ühiskondlikult vähe aktsepteeritud, kuid ellujäävad – nagu ka Nõu romaani tegelased. Tunded nagu süütunne, mälu painavus, kultuuriline kohanematus ja rahvusteadvuse hoidmine saavad mitmekesise ja nüansirikka käsitluse. Romaan ei paku lihtsaid vastuseid, vaid avab inimeste sisemisi dilemmasid, otsustamatust ja püüdu leida oma koht uues maailmas ilma minevikku kaotamata.

Helga Nõu on üks tuntumaid eesti pagulaskirjanikke, kelle looming keskendub sageli just noore inimese kujunemisele, identiteedile ja eksiilis elamise kogemusele. Ta on kirjutanud nii lastele, noortele kui täiskasvanutele, olles tugevalt seotud Eesti kirjanduseluga ka väljaspool kodumaad. Tema keelekasutus on täpne ja vaoshoitud, kuid emotsionaalselt mõjuv. „Inimvaresed“ jätkab tema loomingus olulist liini, kus isiklik ja ajalooline kogemus sulanduvad kokku laiemaks mõtteks kuuluvusest ja võõrandumisest.