Ida Urbel

Helga Aumere koostatud monograafia „Ida Urbel“ on portreeline käsitlus Eesti teatri ühe silmapaistvama lavastaja ja balletimeistri loomingulisest teekonnast. Raamat jälgib Ida Urbeli elu ja karjääri, keskendudes tema tööle Vanemuise teatris, kus ta kujundas aastakümneid tantsukunsti arengut ning andis sellele eristuva ja esteetiliselt nõudliku ilme. Aumere ei kirjuta üksnes faktilist elulugu, vaid loob mitmekihilise pildi Urbeli loomingulisest käekirjast, töömeetoditest ja kunstilisest maailmatunnetusest, mida ilmestavad fotod, lavastusloetelud ja ajastu kontekstis kõnelevad tsitaadid.

Raamat pöörab suurt tähelepanu sellele, kuidas Urbel püüdis ühendada klassikalist tantsutehnikat ja eesti rahvapärimust, tuues lavale nii rahvuslikke kui ka maailmaklassikasse kuuluvaid teoseid. Samuti vaadeldakse tema panust teatri visuaalse keele arendamisel – lavastajana lõi ta terviklikke lavamaailmu, kus muusika, liikumine ja kujundus moodustasid ühtse terviku. Aumere toob esile ka Urbeli järjekindluse ja nõudlikkuse, millega ta töötas nii kunstilise kvaliteedi kui ka tantsukultuuri professionaalsuse nimel. Teda kujutatakse kui visionääri, kes ei lasknud end kergesti mõjutada, vaid jäi truuks oma esteetilisele ideaalile.

Helga Aumere, kes on kirjutanud ja koostanud mitmeid teatriajaloolisi ja kultuuriloolisi teoseid, läheneb Ida Urbeli portreele põhjaliku uurimuse ja sümpaatiaga. Tema käsitlus ei idealiseeri, vaid püüab mõista Urbeli loojanatuuri kogu selle keerukuses. „Ida Urbel“ on väärtuslik panus eesti teatriloo jäädvustamisse, pakkudes lisaks kunstilise tegevuse analüüsile ka sissevaadet ühe tugeva naiskunstniku positsiooni hoidmisele ajal, mil loomingulist vabadust piirasid nii institutsionaalsed kui ka ideoloogilised piirangud.