Minu elu lugu

Helen Kelleri autobiograafia, mis avab tema lapsepõlve ja kujunemistee pimeduse ja vaikuse maailmast vaimse selguse ja loova mõtlemise kõrguseni. Raamatu esimeses osas räägib Keller ise oma loo, meenutades lapsepõlve Alabama talus, haigust, mis jättis ta ilma nägemisest ja kuulmisest, ning aastatepikkust võitlust mõistmise ja väljendusvõime nimel. Tema varajased kogemused on täis segadust ja raevu, kuid kõik muutub, kui tema ellu astub õpetaja Anne Sullivan. Õpetaja ja õpilase suhe saab raamatu keskseks teljeks: see on pidev õppeprotsess, kus sõnad muutuvad värvideks, vormideks ja tundeks. Sullivan õpetab Kellerile maailma käega kompama, mõistet tajuma puudutuse ja liikumise kaudu. Nii sünnib side, mis ulatub kaugemale keele ja meelte piiridest. Iga uus sõna tähendab tema jaoks võitu – teadvuse avardumist ja kontakti taastamist teiste inimestega. Raamat ei ole pelgalt eneseületuse lugu, vaid ka tunnistus sellest, et tunnetus on võimalik ka ilma meelte vahenduseta, kui tahe ja mõistmine ühinevad.

Teose teises pooles jutustab Anne Sullivan oma mälestustes õpetamise meetoditest ja Kelleri arengust. Need kirjeldused täiendavad Kelleri enda jutustust, tuues nähtavale töö ja kannatlikkuse, mis seisid iga väikese edusammu taga. Sullivan selgitab, kuidas ta lõi süsteemi, mis lubas õpilasel omandada keelt, lugeda ja kirjutada Braille’ kirjas ning hiljem omandada kõrgema hariduse. Tema vaatenurk rõhutab õpetamise ja õppimise vastastikust iseloomu: õpetaja kujundab õpilast, kuid õpilane muudab ka õpetajat. Raamatu kahekordne hääl – Kelleri sisemine monoloog ja Sullivani pedagoogiline analüüs – loob tervikpildi, milles inimese vaim on tugevam füüsilisest piiratusest. Tekst ei rõhuta sentimentaalsust, vaid näitab, kuidas järjekindlus ja intellektuaalne uudishimu võivad muuta piirangu tähendust. See on dokument usust, et mõtlemine ja empaatia võivad ületada vaikuse.

Helen Keller (1880–1968) oli Ameerika kirjanik, poliitiline aktivist ja loengupidaja, kelle nimi on saanud sümboliks inimese sisemisele jõule. Temast sai esimene kurt-tumm pime, kes omandas ülikoolihariduse, lõpetades cum laude Radcliffe’i kolledži. Keller osales aktiivselt ühiskondlikes liikumistes, seistes puuetega inimeste õiguste, rahu ja naiste valimisõiguse eest. Tema töö ja avalikud esinemised muutsid arusaama sellest, mida peetakse võimalikkuse piiriks. Anne Sullivan jäi tema kõrval kogu elu, olles ühtaegu tõlk, sõber ja mõttekaaslane. «Minu elu lugu» ei ole ainult ühe erakordse inimese autobiograafia, vaid ka tunnistus hariduse ja inimliku kontakti väest. Kelleri selge ja sihikindel keel, tema arusaam maailmast ilma nägemise ja kuulmiseta, avardavad arusaama teadvusest ja kommunikatsioonist, tuues lugejani kogemuse, kus vaikus ja pimedus muutuvad mõtte ja valguse kandjaks.