Pasodoble

Helen Eelranna romaan „Pasodoble“ viib lugeja kahe kultuuri, kahe keele ja kahe inimese vahelisse pingevälja. Tegelasteks on eestlanna ja hispaanlane, kelle kohtumine viib algselt juhuslikuna näiva suhtluse kiiresti sügavamale — eneseavastamise, hirmude ja igatsuste tasandile. Suhe areneb paralleelselt sisemise rännaku ja füüsilise liikumisega kahe riigi, Tallinna ja Hispaania linnade vahel. Ajaline mõõde on hajus, mälestused ja olevik põimuvad, nagu ka suhtluses kasutatavad keeled, milles vahelduvad nii mõtted kui vaikused.

Peategelase sisekõne ja maailma tajumine on romaani keskmes. Lugu kulgeb peamiselt läbi tema pilgu, vaadeldes, kuidas välised muutused vallandavad seesmised nihked. Pasodoble kui tants — kiire, pingeline ja kirglik — toimib ka metafoorina suhtele, kus iga samm võib tähendada nii lähenemist kui eemaldumist. Eelrand käsitleb oma tegelasi vaoshoitult, lubades neil jääda ebatäiuslikuks, inimesteks, kes otsivad selgust, aga ei pruugi seda leida. Armastus ei ole siin lahendus, vaid protsess, mis paljastab nii haavatavuse kui jõu. Lugeja jääb tihti kõrvalseisja rolli, aga mitte ükskõikse vaatlejana, vaid kaasa tundva tunnistajana.

Helen Eelrand on eesti autor ja ajakirjanik, kes on elanud nii Eestis kui Hispaanias, mistõttu on tema tekstides tunda kahe kultuuriruumi loomulikku läbipõimumist. „Pasodoble“ on tema esikromaan, mille keelekasutus on samal ajal poeetiline ja täpne, sisekaemuslik, ent mitte üle seletav. Ta käsitleb suhete psühholoogiat peenetundeliselt, põimides argipäevase ja poeetilise tasandi vaevatult üheks. Romaan sobib lugejale, kes hindab vaoshoitud emotsioone, kultuuridevahelist tunnetust ning keelelist läbimõeldust suhete ja eneseotsingute kujutamisel.