Viimane samurai

Helen DeWitti romaan „Viimane samurai” on intellektuaalselt tihe ja mitmekihiline teos, mis jutustab ühe erakordselt andeka poisi ja tema ema lugu, põimides omavahel hariduse, identiteediotsingu ja vanemluse teemad. Lugu keskendub Sibylle – noorele üksikemale – ja tema pojale Ludosile, kelle areng toimub väljaspool traditsioonilist haridussüsteemi. Sibylla õpetab pojale lugematul hulgal keeli, muusikat, teadust ja kultuuri, kuid vaikib teadlikult tema bioloogilisest isast. Poiss asub ise teismelisena seda saladust lahendama, otsides mitte ainult oma päritolu, vaid ka oma elu tähendust ja sihti.

Romaani eripära seisneb selle struktuuris ja keelelises rikkuses. Tekstis vahelduvad dialoogid, sisekaemused, katked klassikalisest kirjandusest ja filmi „Seitse samuraid” motiivid, mida Sibylla kasutab oma pojale eluõpetuseks. Ludo ise on intellektuaalne ime, kelle arengut jälgides esitatakse lugejale küsimusi geeniuse, vabaduse ja sotsiaalsete raamistikute kohta. Samal ajal on romaan ka emaduse kujutis: Sibylla on intelligentne, pettunud ja kohati radikaalne, ent pühendunud oma pojale viisil, mis on ühtaegu armastav ja eksistentsiaalselt nõudlik. Teos ei anna kergesti kätte oma keskseid sõnumeid, vaid kutsub lugejat kaasa mõtlema, analüüsima ja aeg-ajalt ka endas kahtlema.

Helen DeWitt, Ameerika kirjanik, on tuntud oma keelelise eksperimenteerimise ja erudeerituse poolest. „Viimane samurai” on tema esikromaan, mille kriitikud võtsid vastu entusiastlikult, pidades seda üheks uue sajandi esimestest suurtest kirjandusteostest. DeWitt kombineerib suveräänselt narratiivi, filosoofia ja lingvistika, luues teose, mis on samaaegselt mõttetihe ja emotsionaalselt pingestatud. Tema kirjutamislaad ei ole lihtsustatud ega kompromissitu, vaid eeldab ja premeerib süvenenud lugejat. „Viimane samurai” ei ole pelgalt romaan geeniusest, vaid ka romaan pühendumisest, küsimustest ja õppimisest kui eluviisist.