Heinz Valk

Heinz Valgu autobiograafiline jutustus „Heinz Valk. Lugu poisist, keda kallistas ilus pastoriproua“ viib lugeja tagasi autori lapsepõlve ja noorusaega, asetades sündmused Eesti 1940. ja 1950. aastate keerulisse ajaloolisse konteksti. Teoses vaadeldakse väikese poisi maailma läbi mälestuste ja kogemuste, mis on seotud Teise maailmasõja lõpu ja sellele järgnenud nõukogude okupatsiooniga. Valk maalib detailselt elu Keilas, kooliskäimise esimesi samme ja kokkupuuteid täiskasvanute maailmaga, mis vaheldub rõõmsate ja nukrate hetkede vahel. Keskseks episoodiks on sümboolse tähendusega mälestus pastoriproua kallistusest, mis annab teosele poeetilise ja emotsionaalse sügavuse.

Raamat ei piirdu vaid idüllilise lapsepõlve kirjeldusega, vaid kaardistab noore inimese kasvamise ja identiteedi kujunemise keerulistes oludes. Valk vaatleb vargsi läbi akende avanevat maailma, kus vahelduvad usulised motiivid, nõukogude võimu ideoloogia ja argielu kurnav rutiin. Ta kirjeldab ausalt oma hirme ja kujutlusi, mida ilmestavad varjatud lootused ning vajadus kuuluvuse ja mõistmise järele. Teose narratiiv kulgeb selge ja pildilise keelega, milles on tunda kunstniku vaatlusvõimet ning isiklikku lähedust kirjeldatava ainega. Lapselik vaade ja täiskasvanu refleksioon põimuvad, andes aimu nii tollasest ühiskondlikust painest kui ka igapäevasest ellujäämisest ja eluilust selle sees.

Heinz Valk on tuntud eesti kunstnik, karikaturist ja poliitik, kellele on omistatud olulisi teeneid Eesti iseseisvuse taastamise ideelise ja visuaalse sümboolika kujundajana. Tema väljend „Ükskord me võidame niikuinii“ on saanud taasiseseisvumise võitluse moto sümboliks. Käesoleva teosega näitab Valk end ka tähelepaneliku mäletajana, kelle autobiograafia ei püüdle heroismi poole, vaid püsib ausas ja tundlikus isiklikus vaates. Lugejale avaneb võimalus mõista mitte ainult autori elulugu, vaid ka laiemat ajastut, mille kaudu on kujunenud Eesti lähiajalugu ja selle inimlikud mõõtmed.