... ega lausunud ühtegi sõna

Heinrich Bölli jutustus „... ega lausunud ühtegi sõna“ („Und sagte kein einziges Wort“) kujutab abielupaari igapäevast, kuid pingetest tulvil eksistentsi sõjajärgses Saksamaal. Lugu järgib peamiselt kahte tegelast – Fred Bognerit ja tema naist Käthe’t –, kes on üksteisest võõrdunud, kuid jäävad ometi seotuks nii laste, ühise mineviku kui ka vaikiva igatsuse kaudu. Fred elab hotellides ja veedab aega baari- ning kohvikulaudades, püüdes vältida kodust ruumi, kus ta tunneb end vangistatuna. Käthe püüab samal ajal säilitada igapäevaelu rutiini ning tasakaalu, kuigi tema sisemaailmas peegelduvad sama sügavad rahulolematuse ja lootusetuse kihid. Bölli tekstis on keskne vaikus – see, mida tegelased ei ütle, kõlab tihti valjemalt kui nende vähesed sõnad.

Teose struktuur on killustatud ja vaheldub Fredile ja Käthele antud vaatenurkade vahel, mis loob psühholoogiliselt tiheda ning emotsionaalselt laetud atmosfääri. Sõjatrauma, moraalne väsimus ja katkenud suhtlemine on motiivid, mis läbivad kogu jutustust. Tegu ei ole süžeekeskselt liikuvate sündmustega, vaid pigem meeleolude ja seisundite kirjeldamisega, kus väiksed argised detailid – sigaretid, laualambi valgus, tänavamüra – kannavad suurt emotsionaalset kaalu. Böll uurib üksikisiku ellujäämist moraalselt lagunenud maailmas, kus sõda on küll lõppenud, kuid selle varjud on veel kõikjal kohal.

Heinrich Böll (1917–1985) oli saksa kirjanik ja Nobeli kirjanduspreemia laureaat, keda iseloomustavad empaatia ühiskondlike heidikute vastu ja tugev moraalne närv. Tema looming keskendub tihti Teise maailmasõja järgse Saksamaa traumadele, inimese üksildusele ja eksistentsiaalsele võõrandumisele. „... ega lausunud ühtegi sõna“ on üks tema varasemaid teoseid, kus ilmnevad juba hilisemas loomingus korduvad teemad: vaikimine kui vastupanuvorm, elu halli moraalse piiripealsuse sees ja kaastunde võimalikkus isegi kõledates oludes.