Veri mullal

Heino Väli romaan „Veri mullal” toob lugeja ette Eesti külaelu keerulise perioodi Teise maailmasõja lõpuaastail ja vahetult sellele järgnenud aegadel. Tegu on tagasivaatega noore mehe saatusele, kelle elu katkeb liiga vara, ent kelle lugu jätkub läbi tema enda järeltulija meenutuste ja ühiskondliku teadvuse. Teos on üles ehitatud vahelduvatele jutustajatele ja ajatasanditele, põimides autobiograafilisi elemente, ajaloolisi fakte ja fiktsiooni, mis aitavad mõista ühe põlvkonna sisemisi vastuolusid ning ajaloolist määratust. Narratiivis käsitletakse traagikat läbi rahulikult jutustatud, ent sisult valusa poeetika, mille keskmes on maa, töö ja veri kui vastandlikud, kuid lahutamatud sümbolid.

Romaani peategelane Lauri Pent alustab lihtsa maamehena oma põldu kündes, kuid tema elu katkeb julmalt, kui ta satub sõjamasina hammasrataste vahele. Väli loob tema kaudu pildi põlvkonnast, kes ei saanud elada oma elu loomulikku rada, vaid pidi oma nooruse vahetama vastu lootust, et kellegi teise elu võiks seetõttu olla kergem. Romaani keeleline tasand on tihe ja mitmekihiline, tähistades sisemist pinget – maalähedus, fatalism ja südametunnistus võitlevad oma koha eest sõja absurdi ja reetmise taustal. Rääste Jaagupi tegelaskuju ilmub kui ajastu sümbol, mille tegevusetus ja vaikiv kohalolek räägib mõnikord rohkem kui otsekohene tegevus ise.

Heino Väli (1928–1990) oli eesti prosaist ja stsenarist, kelle loomingus on keskne koht maaelul ja rahva mälul. Teda iseloomustab rahvalik jutustamisviis, sügavalt eetiline hoiak ning tundlik suhtumine keelde. Kuigi Väli on tuntud ka huumorilugude ja lastekirjanduse autorina, on tema tõsisemates teostes, nagu „Veri mullal”, fookus selgelt ajaloolise vastutuse, rahvusliku identiteedi ja inimliku väärikuse teemadel. Tema teosed pakuvad võimalust mõtestada 20. sajandi Eesti lähiajalugu inimeste endi pilgu ja kogemuste kaudu, andes hääle neile, kelle lugu on sageli jäänud rääkimata.