Värb-Värvupoeg Värvuke

Kogumik koondab lühikesi loodusjutte, milles jutustaja suunab last märkama ümbrust ja nimetama nähtut. Teos liigub stseenidest, mis on valitud lapse päeva ja õueproovide järgi: kuidas lind läheneb ja eemaldub, kuidas saba kannab tasakaalu, kuidas kivi, leib või kirsikivi muutub mänguks ja mõtteharjutuseks. Iga pala hoiab selget järge: alguses nimetatakse olukord, siis tehakse katse või vaatluse samm ja lõpus kinnistatakse tähelepanek. Tekst on kirjutatud ettelugemiseks; laused on lühikesed ning rütm annab pausi koha, et laps jõuaks vaadata ja vastata. Pildid toetavad seda tööviisi, näidates võtet, suunda ja mõõtu, mille järgi laps seob sõna kujutisega ja õpib nimetama nähtava tunnuseid.

Raamat esitab lood rubriigina, mille sisu on ühtaegu mäng ja õpitee. Peatükke kannavad nimed, mis on lapsele käepärased ning selgitavad, millele tähelepanu koondub: Maailm, Suur saiatükk, Liimukas, Saba, Kirsid, Ju elame ära, Kevadet säutsumas, Neid kuus on. Tetetet!. Jutud kasutavad kordust ja võrreldust: sama olend või ese käitub eri olukordades ja laseb näha seoseid. Laps harjutab küsimist, proovimist ja kokkuvõtmist; täiskasvanu hoiab tempot, viib tähelepanu tagasi algse sõna juurde ja aitab sõnastada järelduse. Nii tekib lugemisega koos väike vaatlusvihik: mis juhtus, mis muutus, mis jäi meelde. Illustratsioonid on omaette vahejaam, kus pilt märgib liikumist või asendi vahetust ning toob esile töövõtte, mida tekst nimetab. Käsitlus väldib loosungit; tähelepanu on asjal, toimingul ja tulemuse selgel sõnastusel.

Autor Heino Väli on eesti lastekirjanduse ja proosa autor, kelle jutustustes kohtuvad loodusvaatlus ja igapäevane kogemus. Tema tekst hoiab sirget lausejoont: alus tuleb ette, öeldis paneb liikuma ning täiend selgitab, mida ja kuidas vaadata. Väli kirjutab nii, et laps saab olla loo osaline, mitte kuulaja kõrval. Kogumiku pildid on Valli Hurda töö; illustratsioon annab käigu ja poosi, mille järgi on lihtne korrata või kaasa mängida. Selle koosmõju tulemus on raamat, mis toimib koduse tööriistana: loe, vaata, nimeta, korda. Nii õpib laps märkama mustrit ja põhjuslikkust, ning tekib harjumus siduda sõna ja nähtav maailm üheks tervikuks.