Õis koos okkaga

Heino Väli „Õis koos okkaga“ on valimik jutte, milles autor toob esile inimestevaheliste suhete mitmetahulisuse, elu argipäevaste hetkede varjatud kihistused ning inimhinge tundliku sisekõne. Teoses põimuvad lühivormis lood, mille tegelased tegutsevad tavalises elukeskkonnas – kortermajad, töökollektiivid, tänavad –, kuid nende sisemaailm ja kogemused annavad igapäevastele olukordadele sügavama mõõtme. Väli kujutab inimesi, kelle valikud, pettumused ja lootused kõnelevad vaiksel, ent mõjusalt äratuntaval moel. Iga jutt on nagu peegel, millesse lugeja saab end asetada ning mõtiskleda, mida tähendab väärikus, kaotus, või ootamatu lahkusteko.

Lugude tonaalsus ulatub nukrast elutõsidusest sooja huumorini, pakkudes rütmilist vaheldust, mis ei kao ka siis, kui teemad on keerulised või eksistentsiaalsed. Pealkirjas peituv kujund „õis koos okkaga“ viitab sellele, kuidas ilus ja haavav võivad eksisteerida ühes ja samas kogemuses. Väli kirjutab inimeseks olemise haprusest, ent ei muutu moraliseerivaks – pigem jätab ta lugejale ruumi iseendas ära tunda nii õied kui okkad. Detailne ja empaatiast kantud proosa loob tugeva atmosfääri, mis kestab kauem kui loo lõpp.

Heino Väli (1928–1990) oli eesti kirjanik ja ajakirjanik, kelle looming ulatus lasteluulest kuni ühiskonnakriitilise proosani. Teda tunti terase vaatluse ja lühivormi valdamise poolest. Väli oskas väheste sõnadega edasi anda kogu tegelase maailma või ajastu hoovusi, olles samas rahvalikult loetav ja sisult süvitsi minev. Tema proosalooming jääb oma eheduses ja inimlikkuses oluliseks osaks eesti kirjandusest, tuletades meelde, et elu suurimad tunded peituvad sageli vaikses igapäevas.