Kaevulood

Heino Väli jutukogu „Kaevulood“ toob lugejani valiku humoorikaid, kohati muinasjutulisi, ent alati elutarku lugusid, mille keskpunktiks on külakaev ja selle ümber koonduv eluring. Need lood on inspireeritud rahvajutust ja kohalikust pärimusest, kuid esitatud läbi autori isikupärase, muheda jutustajahääle. Kaev ei ole siin pelgalt veeallikas, vaid koht, kus kohtutakse, jagatakse uudiseid, arutatakse maailmaasju ja kus vahel juhtuvad ka seletamatud või üleloomulikud sündmused. Iga lugu moodustab iseseisva terviku, kuid neid ühendab ühine miljöö ja inimestevaheliste suhete soe, irooniline kujutamine.

Väli kasutab oskuslikult rahvalikku jutustamislaadi, kus sõnakasutus, tegelaskujud ja sündmustik järgivad suulise pärimuse rütme. Tema tegelased on äratuntavalt eesti külaelu tüüpkujud – naabrimehed, jutumehed, natuke krutskeid täis vanamehed, kavalad naised ja uudishimulikud lapsed. Paljud lood algavad argiselt, kuid liiguvad peagi fantaasia või absurdihõnguliste juhtumiste suunas, säilitades samas oma inimliku keskme. Just see reaalsuse ja üleloomuliku piiril mängimine annab tekstidele erilise võlu ning kutsub lugejat vaatama elu väikese huumoriprisma kaudu. Raamat sobib hästi ettelugemiseks või aeglaseks nautimiseks, sest iga lugu pakub mõtisklusainet ja meelelahutust ühtaegu.

Heino Väli (1928–1990) oli eesti proosakirjanik ja toimetaja, kelle loomingus leidub nii tõsisemaid sotsiaalseid teemasid kui ka muhedat ja rahvalikku jutustust. „Kaevulood“ kuulub tema kõige rahvapärasemate ja armastatumate teoste hulka, kus ta ühendab oma sügava tundlikkuse eesti keele kõlavõimaluste ja huumoriga. Väli oskas kujutada elu lihtsust ilma lihtsustamata, andes väikestele külalugudele ka üldinimliku mõõtme. Tema looming elab edasi rahvaliku jutustamisoskuse ja sõna tunnetamise kaudu, mis teeb „Kaevulood“ ka tänapäeval nauditavaks lugemiseks.