Kullerist ringhäälinguni

Heino Pedusaare raamat „Kullerist ringhäälinguni“ annab põhjaliku ülevaate sidetehnika arengust alates muistsetest aegadest kuni 20. sajandi ringhäälingu kujunemiseni. Autor alustab sõnumite edastamise algvormidest, mil teated liikusid kullerite abil, ning käsitleb ka tuld ja helisignaale, mida kasutati info viimiseks pikkade vahemaade taha. Nendest lihtsatest vahenditest arenes välja keerukam tehnika, mis muutis teabe edastamise kiiremaks ja usaldusväärsemaks, sillutades teed uutele leiutistele ja kultuurilistele muutustele.

Raamat liigub seejärel edasi 18. ja 19. sajandi suurte leiutiste juurde: optiline ja elektriline telegraaf, mille abil muutus võimalikuks teabe peaaegu hetkeline liikumine suurte vahemaade taha. Sellest suunast kasvas välja telefoni kasutuselevõtt ning peagi ka raadio, mis kujunes massikommunikatsiooni üheks olulisemaks vahendiks. Eraldi vaadeldakse ringhäälingu esimesi samme, mis muutsid tehnilise uuenduse kultuuriliseks nähtuseks, sidudes inimeste igapäevaelu globaalse infovooga. Teos annab lugejale tervikliku pildi sellest, kuidas sidevahendite areng on mõjutanud inimkonna suhtlemisvõimalusi ja maailmapilti.

Heino Pedusaar (1930–2010) oli eesti insener, õppejõud ja mitmete populaarteaduslike raamatute autor, kes tegeles eelkõige tehnika ajaloo ja selle populariseerimisega. Ta kirjutas mitmeid teoseid, mis käsitlesid elektroonikat, fotograafiat ja side arengut, tehes keeruka tehnika arusaadavaks ka laiema lugejaskonna jaoks. „Kullerist ringhäälinguni“ kuulub tema olulisemate tööde hulka, pakkudes ühtaegu harivat ja kergesti loetavat sissevaadet kultuurilooliselt tähtsasse valdkonda. Raamat sobib nii tehnikaajaloost huvitatud lugejale kui ka kõigile, kes soovivad mõista, kuidas kommunikatsiooni areng on mõjutanud ühiskonda tervikuna.