Kunstirahva akadeemia 1. osa

Heino Kiige dokumentaalromaan „Kunstirahva akadeemia. 1. osa“ keskendub ajavahemikule 1993–1997, mil autor dokumenteerib detailselt oma elu, loomingulisi püüdlusi ja kultuurimaastikul toimuvat. Teos on samal ajal nii päevikuvormis mälestusraamat kui ka ühiskonnakriitiline ülevaade muutustest, mis kaasnesid Eesti üleminekuajaga pärast taasiseseisvumist. Kiik avab isiklikult ja vahetult oma suhteid kirjastuste, kolleegide, kultuuriinstitutsioonide ja avalikkusega, visandades terava pilguga portreed inimestest ja sündmustest, mis mõjutasid toonast kirjanduselu ja tema isiklikku positsiooni selles.

Romaani lähtepunktiks on kirjaniku igapäevaelu, mille kaudu rulluvad lahti keerukad suhted loovisiku ja ühiskonna vahel. Kiik ei pelga enesekriitikat ega avalikkuse suunas suunatud teravust. Teoses põimuvad subjektiivne elamuslikkus ja objektiivsemad tähelepanekud kultuuripoliitika, meedia ja kirjandusinstitutsioonide kohta. Autor peegeldab ka sisemist heitlust loomekriisi ja vananemisega, samas otsides ikka võimalusi dialoogiks, tunnustuseks ja kuuldavaks saamiseks. Pidevas tähelepanu all olekust saab omamoodi läbiv teema – nii ihaldus kui koorem –, mida Kiik käsitleb vaheldumisi eneseiroonia ja tõsidusega.

Heino Kiik (1927–2013) oli eesti kirjanik, keda tuntakse eelkõige romaanide „Taimetark“ ja „Maria Siberimaal“ autorina. Tema loomingu märksõnadeks on elu- ja ajastutruudus, detailsus ja päeviku laadis kirjutamisviis, mis põimib isikliku ja avaliku, dokumentaalse ja kirjandusliku. „Kunstirahva akadeemia“ kujutab endast hilisloome ühe olulisema väljendusena isikliku ajaloo ja kultuurikroonika ristumiskohta. See on kirjaniku aus tunnistus elust vahetult enne sajandivahetust, ajast, mil ühiskond ja kultuur korraga avardusid ja kaootiliselt lagunesid, jättes loovisikud tihti ilma varasemast toest ja määramatusse ruumi otsuseid tegema.