Ei sure kirjanik. 1976–1979 13. osa

Heino Kiige „Ei sure kirjanik“ 13. osa katab aastad 1976–1979 ning jätkab päevikuvormis peetavat enesereflektsiooni, milles autor mõtestab nii oma isiklikku elu kui ka nõukogudeaegse kultuuriruumi varjatud pingeid. Tegemist on ajaloolis-kirjandusliku allikaga, mille väärtus seisneb vahetuses ja süvitsi minevas pilgus eesti kirjaniku argiellu, loomingulistesse kõhklustesse, suhetesse kolleegide ja tsensuuriga. Kiik ei püüa olla neutraalne vaatleja – ta on osaline ja sageli kriitiline, mõtestades kirjaniku rolli keskkonnas, mis samaaegselt soosib ja piirab loomingut. Tema päevikus avaldub nii idealism kui väsimus, nii trots kui alistumine.

Periood, mida see köide hõlmab, langeb ajale, mil Eesti NSV kultuuripoliitikas valitses näiline stabiilsus, ent tegelikult olid tunda stagnatsiooni ja ideoloogilise jäikuse mõju. Kiik jälgib ja kommenteerib teravalt kultuuriinstitutsioonide tööd, kirjastamispoliitikat, kirjanduselu sündmusi ja kolleegide positsioone. Oma päevikus ei jäta ta puutumata ka isiklikke suhteid, loomingulisi kahtlusi ja terviseprobleeme, milles kajastub tema tundlikkus ja ausus. Selles köites ilmneb järjekindlalt Kiige püüe jääda truuks nii oma sisemisele kompassile kui ka ausale sõnale, isegi kui see nõuab hinnalisi ohverdusi.

Heino Kiik (1927–2013) oli eesti prosaist, publitsist ja ajakirjanik, kelle looming ühendab dokumentaalsuse ja ilukirjandusliku väljenduse. „Ei sure kirjanik“ on tema ulatuslik päevikusari, mis pakub ainulaadset sissevaadet eesti kultuurielu tagamaadesse ning isikliku vaatepunkti kaudu loob ajastu portree. Kiige päevikud ei ole pelgalt enesekeskne ülestähendus, vaid intellektuaalne ja eetiline dialoog ühiskonna ja ajaga. 13. köide lisab sellele vestlusele kihte, paljastades loomeinimese sisemised võitlused olukorras, kus sõnal oli kaal, aga selle kandmine oli sageli ohtlik.