Arve Jomm. Pensionieelik

Heino Kiige romaan „Arve Jomm. Pensionieelik“ jätkab autori loodud tegelaskuju Arve Jommi elukäigu jälgimist, viies lugeja koos nimitegelasega eluõhtu eelsetele aastatele. Kui varasemates osades domineeris ühiskondlik aktiivsus ja elu tormakus, siis siin hakkab ilmnema aeglustumine, järelemõtlikkus ja elu inventuur. Arve Jomm on endiselt terava keele ja tähelepaneliku pilguga tegelane, kelle kaudu Kiik vaatleb nõukogude ühiskonna absurdsust, vananemise protsessi ja inimese rolli muutumist ajas. Romaani fookuses pole suured sündmused, vaid pigem igapäevased olukorrad, mis viitavad inimese kohanemisvajadusele ajaga, kus aktiivne elu hakkab andma teed vaiksematele rütmidele.

Kiige kirjutamislaad on vahedalt detailne ja vaimukas, põimides argise kirjeldused psühholoogilise täpsusega. Arve Jommi sisemonoloogid, tema tähelepanekud kaasinimeste, töösuhete ja sotsiaalsete rituaalide kohta on sageli iroonilised, ent mitte üleolevad. Tugev osa romaanist on vananemise teema käsitlemine – mitte kui taandumine, vaid kui uue mõtteviisi kujunemine. Jomm ei muutu passiivseks kõrvaltvaatajaks, vaid püüab mõtestada enda ja maailma suhet uues eluetapis, kus harjumused, kontaktid ja ühiskondlik roll on muutumises. Romaan toob esile ka ealise isolatsiooni ja sellest tuleneva huumori, mis aitab lugejal samastuda isegi siis, kui ajastu ise on võõras.

Heino Kiik (1927–2013) oli eesti kirjanik, keda tuntakse eriti elulähedaste romaanide ja ühiskonnakriitilise pilgu poolest. Tema loomingule on iseloomulik tegelaste sisekaemuste ja välise maailma kokkupõrke kujutamine, kus olmelised detailid omandavad laiemad tähendused. Arve Jomm kui tegelane kujunes üheks Kiige loominguliseks teljeks – ta kehastab indiviidi, kes püüab leida oma kohta muutlikus ühiskonnas, jäädes samal ajal ausaks iseenda ja oma väärtuste suhtes. „Pensionieelik“ on selles jadas oluline lüli, mis annab tegelasele sügavama mõõtme ja käsitleb vananemist mitte kaotuse, vaid kujunemise perspektiivist.