Arve Jomm. Pensionieelik

Arve Jomm on impotent.
Ta astub trepist kiiresti alla ja ruttab maja juurest ka eemale, kuni see pimedusse kaob. Sellest uksest Jomm enam jalga sisse ei vii. Tema meheduse häbipaik; jätad naisterahvaga hüvasti ja ei julge silmi tõsta. Muidu oleks maganud hommikuni, aga nüüd Jomm pani riided selga, et pimeduse varjus kellelegi märkamatult kaduda.
Seda ööd pole olnud, Jomm lihtsalt tuli ja jalutab Mustamäe uues elamurajoonis. Hea vaikne, ükski buss enam ei liigu ja taksosid ka ei paista. Nüüd lähed jala linna, see on sulle paras.
Kas teistel on ka niiviisi juhtunud? Mehed räägivad oma võitudest, kui räägivad, aga oma jõuetusest ei kõssa keegi.
Tahad naist võtta, elu alustada, aga ... Ettevõtmistes on hakanud ka viltu vedama, kas tõesti vanaduse tundemärk?
Mõni juhuslik lipakas oleks olnud, mine siis tea, siis oleks ehk asja küll saanud.
Siin aga eluõnn mängus, tunned täit vastutust. Soss. Ja Jomm valmistas end ette - puhanud ja söönud mees. Mitu päeva ette käis värskes õhus...