Super-Eesti 1. osa

Heino Keesi „Super-Eesti. 1. osa“ on käsitlus Eesti keele, kultuuri ja ühiskonna nähtustest, mis on esitatud vahelduvas vormis – lühikommentaaride, tähelepanekute, mõtteliste ekskursioonide ja keeleliste üldistustena. Teos liigub igapäevakeelest laiemate kultuurinähtusteni, puudutades nii sõnakasutust, käibefraase kui ka mõtteviisi, mis peegeldab eestlaste enesekuvandit ja identiteedi konstruktsioone. Autor ei esita süsteemset keeleteaduslikku käsitlust, vaid avab keele kui nähtuse, mille kaudu avalduvad suhtumised, hoiakud ja ajaloolised kihistused. Tekst liigub eri tasanditel, sidudes omavahel nii argise suhtluspraktika kui rahvusliku enesereflektsiooni.

Raamat ei jaga peatükke temaatiliselt ega loo kronoloogilist järjepidevust, vaid kasutab fragmentaarset lähenemist, milles iga lõik või märkus toimib iseseisva ühikuna. Kirjutis ei keskendu pelgalt keelele kui suhtlusvahendile, vaid kasutab keelt ka analüüsivahendina, mille kaudu tuuakse esile Eesti ühiskonna hoiakulised ja mõttelised struktuurid. Käsitletakse näiteks bürokraatlikku keelt, uudiskeelendite levikut, sõnamoodustuse iseärasusi ja fraaside mõju tajudele. Samal ajal kõlab tekstis läbi kriitiline tähelepanu sellele, kuidas keelelised valikud on seotud võimu, normatiivsuse ja kuuluvustundega. Iga sissekanne annab võimaluse tõlgendada igapäevast nähtust laiemas kontekstis, ilma et see muutuks õpetlikuks või deklaratiivseks.

„Super-Eesti. 1. osa“ ei ole üksnes keele raamat, vaid ka kultuuri ja identiteedi peegeldus. Heino Keesi lähenemine ei taotle lõplikkust ega ammendavust, vaid loob võimaluse jälgida, kuidas keel ja ühiskond on pidevas omavahelises liikumises. Läbi tekstikatkete kujuneb pilt, milles ei ole ühtset keskset sõnumit, vaid hulk vaatlusi, mille kaudu lugeja saab ise järeldada, milline on tema enda suhe eesti keele ja kultuurilise enesetajuga.