Orjaöö polaartaeva all. Mälestused

Heino Kartau mälestusteraamat „Orjaöö polaartaeva all“ heidab isikliku ja detailirohke pilgu Eesti meeste saatusele Teise maailmasõja järgsel ajal, mil paljud langesid Nõukogude repressiivaparaadi kätte. Teose keskmes on autori kogemused vangilaagrites, eriti Norilski GULAG-is, kus ellujäämine polaarjoone lähistel tähendas pidevat võitlust nii füüsilise kui vaimse hävinguga. Kartau kirjeldab laagrielus valitsenud rutiini, alandust ja nälga, kuid ka ootamatuid inimlikkuse ilminguid, mis aitasid lootust säilitada. Tema vaatenurk on sündmustes osalenuna intiimne ja aus, pakkudes lugejale vahetu tunde nendest raskustest, mida üks vang läbi elas.

Raamat ei piirdu vaid laagrielu kirjeldamisega, vaid peegeldab ka laiemalt poliitilise vägivalla mehhanisme ja ideoloogilist allasurumist, mida Eesti inimesed Nõukogude okupatsiooni ajal kogesid. Kartau vaatlused ulatuvad kaugemale isiklikust saatusest ja loovad mõistmise, kuidas üksikisiku kogemus suhestub rahvusliku tragöödiaga. Teose toon ei ole kaeblev, vaid pigem analüütiline ja sageli mõtlik, pakkudes mõtteainet nii ajaloo kulgemise kui inimese vastupidavuse teemadel. Ta toob esile ka rahvustevahelisi suhteid ja erinevaid karaktereid, keda kohtas karistuslaagris – alates kriminaalidest kuni poliitiliste vangideni üle kogu Nõukogude Liidu.

Heino Kartau (1923–2014) oli eesti majandustegelane ja teadlane, keda pärast sõda tabas Nõukogude repressioon. Ta veetis aastaid vangilaagrites, enne kui naasis Eestisse ja pühendus teadustööle. Oma mälestused pani ta kirja eluõhtul, tuues esile isikliku mälu ja kogemuse väärtuse ajaloo mõtestamisel. „Orjaöö polaartaeva all“ on tema ainus ilmunud mälestusteraamat, kuid see annab selge tunnistuse nii ühe inimese sisemisest tugevusest kui ka ajastu julmusest, milles ta pidi elama.