Mõnda Naissaarest

Heino Gustavsoni raamat „Mõnda Naissaarest“ on isiklik ja ajalooline käsitlus ühest Eesti ainulaadsemast saarest, millel on läbi aegade olnud strateegiliselt määrav roll. Naissaar asub Tallinna lähedal, kuid suurele osale inimestest on see jäänud võõraks ja ligipääsmatuks. Raamat püüab seda lünka täita, tuues esile nii saare geograafilise kui ka kultuurilise eripära. Autor keskendub saare ajaloole, loodusoludele ja inimese suhtele selle paigaga, andes samas mõista, et saar pole kunagi olnud pelgalt loodusobjekt, vaid pidevalt muutunud ja kohanenud keskkond.

Teos kirjeldab Naissaare eraldatust ja piiratud ligipääsu, mis oli aastakümneid seotud sõjaväelise kasutusega. Korduvalt on kohalikud elanikud pidanud saarelt lahkuma, jättes maha oma kodud lootuses kunagi tagasi pöörduda. Gustavson toob välja selle ajaloolise katkestuse mõjud ja käsitleb ka piiratud ligipääsuga tsoone, mida iseloomustavad ohtlikud maa-alad ja militaarpärand. Autoril on õnnestunud külastada ja läbi käia enamik saarest, kogudes aastate jooksul teavet, mis siiani trükis ilmunud ei olnud. Tema vaatlused põhinevad isiklikul kogemusel ja paikade läbikäimisel.

„Mõnda Naissaarest“ ei pretendeeri kõikehõlmavale teaduslikkusele, vaid pigem elulähedasele ja siseringi pilgule, milles põimuvad dokumentaalne tähelepanek ja kohalik lugu. Gustavson suudab saart esitleda nii füüsilise kui ka mentaalse ruumina, millele on keeruline ligi pääseda, ent mis peidab endas väärtuslikku pärandit. See teos on väärtuslik lugemine kõigile, keda huvitab Eesti lähiajalugu, Tallinna ümbruse geograafia ning inimeste suhe paigaga, mis on ühtaegu kodu, sõjatsoon ja tundmatu maa.