Ajastult ajastule. Muinasastronoomia ja -kalendriloo…

Heino Eelsalu teos „Ajastult ajastule. Muinasastronoomia ja -kalendriloo uudsest käsitlusest” uurib astronoomia ja kalendrisüsteemide arengut inimkonna varasemates kultuurides, pakkudes interdistsiplinaarset vaadet sellele, kuidas taevaste kehade liikumine on mõjutanud ühiskondlikku elu ja arusaamu ajast. Autor keskendub eelkõige muinasrahvaste, sealhulgas euroopa ja lähisida tsivilisatsioonide astronoomilistele teadmustele ning nende seosest kalendriarvestuse ja maailma tunnetamise viisidega. Raamat toob välja, kuidas taevase korrapära jälgimine aitas kujundada mitte üksnes ajamõistet, vaid ka uskumusi, pidustusi ja töökorraldust.

Teose eripära seisneb selle analüütilises lähenemises ja katses vaadelda muinasaega tänapäeva teaduse seisukohalt. Eelsalu vaatleb eri rahvaste kalendrisüsteeme – näiteks babüloonlaste, egiptlaste, maiade ja varaste eurooplaste omi – ning võrdleb nende astronoomilisi aluseid, samuti seda, kuidas need ühildusid loodusrütmide ja ühiskondlike vajadustega. Samuti käsitletakse Eestist leitud muistiseid ja märke, mis viitavad astronoomilistele teadmistele juba eelajaloolisel ajal. Autor seob muinasastronoomia tulemused arheoloogia, ajaloo ja etnograafiaga, pakkudes terviklikku pilti sellest, kuidas taevaste nähtuste mõistmine oli osa igapäevasest toimimisest ja maailmatunnetusest.

Heino Eelsalu (1929–1998) oli Eesti astronoom ja teaduse populariseerija, kelle uurimisvaldkond hõlmas nii ajalugu kui astronoomiat. Ta oli tuntud kui osav teaduse vahendaja, kes püüdis keerulised nähtused teha arusaadavaks ka laiemale lugejaskonnale. „Ajastult ajastule” kuulub tema kõige mahukamate ja ambitsioonikamate tööde hulka, ühendades teadusliku täpsuse ja selge esitusviisi. Teos pakub süvitsi minevat sissevaadet inimkonna vaimse arengu ühte olulisse suunda – ajamõiste ja taevakehade liikumise mõtestamisse – ning avardab arusaama sellest, kuidas vana tarkus on seotud tänapäevase teadmise kujunemisega.