Tuberkuloos Eestis

Heinart Sillastu teos „Tuberkuloos Eestis“ ilmus 2011. aastal autori enda kirjastusel ning annab tervikliku ülevaate sellest haigusest Eesti ühiskonnas. Raamat vaatleb tuberkuloosi kui püsivat ja korduvat probleemi, mille ulatus on olnud suur juba Eesti Vabariigi esimestel iseseisvusaastatel. Sillastu kirjeldab, kuidas haigus mõjutas rahvastiku tervist ja millised olid erinevatel ajastutel rakendatud tõrjemeetodid. Teos käsitleb nii haiguse olemust ja arengusuundi kui ka neid sotsiaalseid ja meditsiinilisi tegureid, mis on kujundanud tuberkuloosi levikut Eestis läbi aastakümnete.

Raamatus tuuakse esile arstide ja meditsiinitöötajate roll haiguse ohjeldamisel. Analüüsitakse, kuidas riiklikud tervishoiusüsteemid, ennetustöö ja ravimeetodid on aja jooksul muutunud. Eraldi vaadeldakse sõja- ja okupatsiooniaegseid tingimusi, mil haigus hoogustus, ning hilisemat nõukogude perioodi, kus kasutusele võeti ulatuslik fluorograafia ja vaktsineerimisprogrammid. Pärast taasiseseisvumist tuli aga silmitsi seista uute probleemidega, sealhulgas ravimresistentse tuberkuloosiga. Autor rõhutab, et tuberkuloosi levik on alati olnud tihedalt seotud ühiskonna sotsiaalsete tingimustega, sealhulgas elamistingimuste ja riskirühmade olukorraga.

Heinart Sillastu (1929–2023) oli Tartu Ülikooli professor ja kauaaegne kopsukliiniku juhataja, kes pühendas oma elu ftisiaatriale ehk tuberkuloosi uurimisele ja ravimisele. Ta tegutses aktiivselt nii teadlase kui ka arstina, avaldades sadu teadustöid ja juhendades noori kolleege. Tema sulest on ilmunud mitmeid erialaseid ülevaateid ja käsiraamatuid, mis käsitlevad tuberkuloosi epidemioloogiat, diagnostikat ja ravi. „Tuberkuloos Eestis“ on tema hilisem looming, kus ta koondas oma pika karjääri jooksul kogutud teadmised ja kogemused, pakkudes ühtaegu nii teaduslikku kui ka ajaloolist vaadet haiguse rollile Eesti ühiskonnas.