Jeeriku pasunad

Austria kirjaniku Heimito von Dodereri romaan „Jeeriku pasunad“ viib lugeja Viini ja selle ümbrusesse, pakkudes mitmekihilist pilku 20. sajandi esimesse poolde. Teos ei keskendu ühele peategelasele, vaid põimib omavahel terve rea tegelasi, kelle elud kulgevad paralleelselt ja põimuvad ootamatutel hetkedel. Läbi nende kujutatakse linna kui omamoodi labürinti, kus isiklikud otsingud, sotsiaalsed muutused ja ajaloolised protsessid segunevad. Romaanis peegelduvad inimsuhted, enesemääratlemise raskused ja pinged mineviku ning oleviku vahel, olles ühtaegu nii psühholoogiline sissevaade kui ka sotsiaalne kommentaar.

Dodereri stiil on tuntud oma mahukate lausekonstruktsioonide ja filosoofiliste kõrvalepõigete poolest, mida leidub rohkelt ka selles teoses. „Jeeriku pasunates“ ei järgita klassikalist narratiivset loogikat, vaid liikudes ühelt tegelaselt teisele, kujuneb romaanist justkui kaleidoskoopiline pilt ajastu hingeseisundist. Viini ühiskonda, selle hierarhiaid ja väikekodanlikke väärtusi näidatakse läbi iroonia ja detaile rõhutava pilgu. Jeeriku müütiline motiiv — müüride lagunemine pasunahäälte mõjul — omandab allegoorilise tähenduse, vihjates nii isiklikule kui ka ühiskondlikule muutusele. Teoses segunevad argielu kirjeldused metafüüsiliste arutlustega, luues kihilise ja tiheda tekstimaailma, mis nõuab lugejalt tähelepanu ja keskendumist.

Heimito von Doderer (1896–1966) oli Viinis sündinud prosaist, keda peetakse üheks 20. sajandi olulisemaks austria kirjanikuks. Ta alustas oma loomingut ekspressionismi mõjul, kuid leidis hiljem isikupärase, süvitsi mineva stiili, milles ühinevad realism ja kontemplatiivne täpsus. Dodereri tuntuim teos on „Die Strudlhofstiege“, kuid „Jeeriku pasunad“ on selle omamoodi ideeline jätk, kus paljud tegelased ja teemad jätkuvad. Tema loomingus on oluline koht Viini linnaruumi kirjeldamisel ja inimese sisemiste vastuolude lahkamisel, mis teeb ta teosed nõudlikuks, kuid rikastavaks lugemiskogemuseks.