32. kooli saladus ehk Karajani muru

Heikki Silveti teos „32. kooli saladus ehk Karajani muru“ avab Tallinna 32. Keskkooli sisemist õhkkonda ja püüab mõista nähtamatut sidet, mis ühendab selle maja õpetajaid ja õpilasi. Autor ei kirjelda üksnes kooli igapäevast elu, vaid otsib sõnastust nähtusele, mida paljud on tundnud, kuid vähesed suudavad seletada – kooli erilisust, mida ta ise nimetab auraks. Raamat toob lugejani nii mälestusi kui ka tähelepanekuid, mis tõestavad, et tegemist on kohaga, kus akadeemiline õpe ja inimlik lähedus põimuvad. See ei ole pelgalt haridusasutuse kirjeldus, vaid pigem katse mõista, mis hoiab kogukonda koos ja muudab õpikeskkonna harukordselt sidusaks.

Silvet kirjeldab elavalt, kuidas õpilased ja õpetajad tajuvad vastastikust hoolivust. Ta toob näiteid olukordadest, kus klassijuhataja kutsub noored oma koju või kus kooliõe kabineti ees oodatakse süsti säravate silmadega. Sellised seigad annavad tunnistust usaldusest ja soojusest, mida koolipere liikmed omavahel jagavad. Eriline tähelepanu on pööratud õpetajatele, kelle ümber kujuneb vahetundides loomulik kogunemine – mitte kohustuslik, vaid südamlikust seotusest kantud. Raamatu lehekülgedel hargnebki mõtisklus sellest, kuidas ja miks tekib koolikeskkond, mis ületab hariduse tavalised piirid ja mille kogemus jääb saatma ka hilisemaid eluaastaid.

Heikki Silvet on Tallinna 32. Keskkooli inglise keele õpetaja, kes on aastate jooksul näinud lähedalt nii õpilaste kujunemislugusid kui ka kolleegide pühendumist. Tema tähelepanekud ei ole kirjutatud välise uurija pilguga, vaid siseringi kuuluja kogemuse pinnalt. Pedagoogina on ta kogenud, kuidas koolielu pisiasjad – suhted, tavad, hoiakud – annavad kokku palju suurema mõju kui õppekavad ja tunniplaanid. Raamat ongi ühtaegu tema austusavaldus kolleegidele ja õpilastele ning katse jäädvustada koolikultuuri, millel on väärtus ka laiemas ühiskondlikus kontekstis.