Hirm

Heiki Vilepi romaan „Hirm“ kujutab endast noortele lugejatele mõeldud psühholoogilise alatooniga lugu, kus fantaasia ja reaalsus põimuvad hirmude ja eneseületuse teemade kaudu. Teose keskmes on poiss nimega Margus, kes satub ootamatutesse olukordadesse, mis panevad teda silmitsi seisma nii enda sisemiste hirmude kui ka välise ohuga. Raamatus ei ole tegu klassikalise õuduslooga, vaid pigem vaimse rännaku ja kasvamise looga, kus lapsemeelne maailmataju kohtub varjatud pingetega. Hirm ei ole siin pelgalt tunne, vaid eraldiseisev jõud, mis püüab peategelast kontrollida ja proovile panna.

Vilep kasutab süžee edastamisel muinasjutulisi ja allegoorilisi elemente, mis muudavad loo mitmetasandiliseks – sobivaks nii nooremale lugejale kui ka neile, kes hindavad psühholoogilist pinget. Kujutlusvõime ja reaalsuse piir hägustub, kui Margus avastab end maailmast, kus kõiksugu hirmudel on kuju ja hääl. Teel läbi selle maailmastruktuuri kohtub ta erinevate tegelastega, kes peegeldavad inimese sisemisi heitlusi: usaldust ja reetmist, julguse puudumist ja selle leidmist. Tekst annab noorele lugejale võimaluse mõista, et hirmud võivad olla ületatavad, kui neid tunnistada ja neile vastu astuda.

Heiki Vilep on eesti kirjanik, kelle looming ulatub luulest ja lastelugudest kuni noorteromaanideni. Tema teostes on sageli oluline roll fantaasial, samas puudutab ta ka keerulisemaid teemasid nagu üksindus, sisemine segadus ja iseseisvumine. „Hirm“ eristub tema muust loomingust süngema ja mõtlikuma tonaalsusega, kuid säilitab ka talle omase poeetilise keelekasutuse ning kujundliku lähenemise. Vilepi oskus lihtsaid kujundeid kasutada suuremate teemade edastamiseks muudab selle raamatu sobivaks noorele lugejale, kes seisab omaenda kujunemistee alguses.