Praktiline keemia 1. osa

Õppevahend „Praktiline keemia. 1. osa” raamistab gümnaasiumi valikkursuse nii, et keemia selgitab meie lähiümbruse ainelisi nähtusi. Lähtekoht on argine: tehismaailm on inimtegevuse tulemus, looduslikud materjalid on kasutuses koos sünteetilistega ning mõlemat aitab mõista keemia. Raamat ei anna retsepte ega tööjuhendeid, vaid keskendub sellele, mida üks või teine aine on, kuidas selle omadused kujunevad ning miks protsessid toimivad nii valmistamisel kui kasutamisel. Tekst teeb nähtavaks seose „koostis → struktuur → omadused → kasutus”, et lugeja oskaks tõlgendada materjali käitumist ka väljaspool laborit. Selline käsitlus sobib nii iseseisvale õppijale kui kursuse tervikuks, kus nähtus seotakse esmalt mõistega ja alles siis rakendusega.

Teos liigub süstemaatiliselt: eelduste ja põhimõistete järel tulevad peatükid, mis ühendavad aineklassid tegelike kasutusjuhtudega (puhastusained, värvid ja lakid, polümeerid, söövitus ja korrosioon, energiaallikad jms). Igas alapeatükis selgitatakse esmalt reaktsioonide või sidemetüüpide loogika, seejärel tuuakse näited kodusest, tehnilisest või keskkonnaga seotud kontekstist. Rõhk on põhjustel, mitte loeteludel: miks üks lahus puhastab, teine mitte; miks üks plast püsib külmas elastne, teine muutub rabedaks; miks pinnakate hoiab, aga teatud tingimustel ebaõnnestub. Õppija saab tööviisi, mille abil hinnata ohutust ja otstarvet: mida lugeda sildilt, millist kokkusobivust kontrollida, millal eelistada mehaanilist, millal keemilist võtet. Kursuse ülesehitus valmistab ette edasisteks käsitlusteks, millest eraldi köites jätkatakse materjaliteaduse teemadel.

Raamat toetab praktilist mõtlemist: teema algab küsimusest, järgneb põhjendus ja lõpus on kokkuvõte, mis seob nähtuse tagasi „koostis–struktuur–omadused–kasutus” skeemiga. Ülesannete asemel on läbivad kontrollpunktid, mis sunnivad põhjendama valikut (miks see lahusti, miks see kate, miks see meetod). Nii tekib oskus siduda keemiat igapäevase otsustamisega: koristamisest ja materjalivalikust kuni tööohutuse ja keskkonnamõjuni. Teos sobib õpetajale kursuse määratlemiseks, õppijale enesejuhitud lugemiseks ja igale huvilisele, kes tahab aru saada, kuidas keemia seletab nähtavat ilma liigsete valemite kuhjata, kuid põhjendusi ohverdamata.