Põhja-Eesti pargid

„Põhja-Eesti pargid” on Heiki Tamme koostatud põhjalik ülevaade, mis keskendub regiooni looduslikele tingimustele ja sealsete mõisaparkide kujunemisele. Teos algab Põhja-Eesti maastikuliste eripärade ja kliimatingimuste kirjeldamisega, mis loovad aluse sealsete parkide rajamisele. Edasi antakse ajalooline vaade mõisaparkide kujunemisele, näidates, kuidas sajandite jooksul on kujunenud kultuurmaastikud, mis ühendavad arhitektuurilisi elemente ja looduslikke vorme. Raamat käsitleb pargikultuuri osana laiemat mõisate ajalugu ja selgitab, kuidas erinevad stiilid ning ajastud on jätnud oma jälje pargikujundusse.

Olulise osa raamatust moodustavad konkreetsete parkide kirjeldused. Tutvustatakse Vana-Vigala, Kehtna, Alu, Keila-Joa, Vääna, Harku, Saku, Anija, Palmse, Aaspere, Arkna, Muuga, Salla, Kalvi ja Pagari parke, samuti põhjalikult Toila-Oru parki. Iga pargi puhul on toodud välja selle ajalooline taust, rajamise ja kujundamise põhimõtted ning seisukord 20. sajandi teisel poolel. Lisaks antakse ülevaade pargihoolduse põhimõtetest ja Põhja-Eesti loodushoiu seisust, sh loetletakse looduskaitse alla võetud pargid. Nii pakub raamat väärtuslikku teavet nii ajaloohuvilisele kui ka looduse- ja maastikuinimesele.

Heiki Tamm (sündinud 1937) on eesti dendroloog ja maastikuarhitekt, kelle uurimistöö ja praktiline tegevus on seotud peamiselt parkide ja arboreetumite rajamise ning hooldamisega. Ta on avaldanud mitmeid teaduslikke ja populaarteaduslikke teoseid, mis käsitlevad Eesti parkide ja puuliikide eripärasid. Tamm tegutses pikka aega Tallinna Botaanikaaias, kus ta panustas kollektsioonide arendamisse ja teadustöö populariseerimisse. „Põhja-Eesti pargid” on üks tema varasemaid ja olulisemaid raamatuid, mis aitas süstemaatiliselt talletada ja tutvustada Eesti pargikultuuri rikkust.